Menelaose naine
Menelaos, tule mõistusele!
Luba armukestel musitada
Teineteist, palju soov!
Tüdib naise ihu
Ka võõra mehe õrnustest.
Ja siis meenuvad Helenale
Sparta uhked ruumid,
Kuldsete nikerdustega troon…
Kes pakub talle trooni
Võõras Ilionis?
Pisarad hakkavad veerema
Truudusetu naise silmist,
Südamest kaob rõõm,
Jääb vaid kahetsus…
Milline hiilgav kättemaks!
Aga sina, tobude tobu,
Adulterist casus belli tegid!
Kakskümmend aastat magasid õlgedel,
Ei käinud vannis, sõid, mis juhtus,
Viletsat viina jõid,
Ja koju tõid vanaeide…
Hektori surm
Ära kurvasta, Andromache, su ilu
Mäletama jään ka lõkketules.
Surnultki armukadetsen
Kõiki mehi su ümber.
Näen juba, kuis Pyrrhos
Võimukalt asetab käe
Su kõrgele rinnale…
Miks ma sind küll ei tapnud?!
Tean, miks – ei tohtinud.
Astinakist pead kasvatama mehe…
Agamemnon
Juubelda, rahvaste valdjas –
Trooja uppunud verre!
Templid põlevad, laibamäed
Ummistavad linnatänavaid.
Sinu triumf, valdjas!
Pontosel röövitu – röövi!
Ära unusta Priamose kulda.
Kolm päeva meestele
Kärpimaks troojalannade uhkust,
Siis linn üles künda.
Kuid ära unusta, valdjas –
Maailma juhib kättemaks.
Orjastad Kassandra,
Saad noore armukese
Ja noa selga!