Esmaspäeva toetuseks

Pühapäev on tegelikult kõige raskem päev.

Sest siis Jumal puhkab

ja see päev tuleb algusest lõpuni meil endil välja kanda.

 

Saab toetuda üksnes oma kohmakale elukogemusele

või küsida nõu mõnelt teiselt pühapäevahädaliselt.

Näidata üksteisele, mida nädala jooksul õppinud oleme.

Kui oleme.

 

Sel päeval on soovitatav helistada lähedastele

või lausa süüa koos nendega hommikust.

Koguneda turvalistesse pühapaikadesse,

magusalt nohiseva vanajumala selja taha.

Ja püüda olukorra kõhedust unustada.

 

Aga mida tund edasi,

seda karmimaks muidugi läheb.

 

Sest on ju vana tõde,

et pühapäevaõhtusest igatsusest

ei päästa sind ükski ligimene.

 

See igatsus ei ole inimnäoline.

 

See on iga tunniga süvenev soov

määrata oma asukohta ja šansse

kõiksuse koordinaatteljestikul.

 

Painajalik vaikus selle ümber,

kuidas hoida oma pehmet

ja hõõguvat tuuma

kosmosekülma eest

ning samas kanda hoolt,

et ta sind ennast

tuhaks ei põletaks.

 

Ega pühapäevast leidugi teist väljapääsu,

kui toetada lõpuks oma huugav pea mõnele padjale,

oodata und

ja lihtsalt loota,

et Jumal homme tööle naaseb –

ikka indu täis ja puhanult.

Toob tagasi eetrisse arginormaalsuse,

paneb taas me meeltesse mängima

rahustava esmaspäevase sagina.