21. septembril peeti Tartus Eesti luuleprõmmu meistrivõistluste finaal. Esikohale tuli Iina Gyldén, teise koha saavutas Annabel Berg ning kolmanda Mihhail Boitsov. Tihedas punktiheitluses olid neil kannul Aliis Aalmann, Ekke Janisk, Tanel Mällo ja Karen Viira. Õhtu külalisesinejad olid 2023. aasta Euroopa meister Joonas Veelmaa ja 2022. aasta maailmameister Xabiso Vili. Eesti meister Iina Gyldén sõidab detsembris Eestit esindama Slovakkiasse Euroopa meistrivõistlustele.
Iina Gyldéni loal avaldame ühe tema finaaliluuletustest.
Suur kurbus mis kord perforeeris maailma,
iga sünnipäevapeo ja päikesekiire tegi emmentali juustuks,
on nüüdseks saanud ükskõiksuseks.
Me soovime ainult asju, rohkem
ja rohkem, me tahame ainult kaitset.
Lapsed on eksinud küünilistesse äppidesse,
kus hinnatakse nende ebakindluseid ja nõrkusi.
Päris sõprus pole otseselt cliché,
lihtsalt vanamoodne.
Päevade käik on valge kaste,
teflonpoti põhja kinni põlenud.
Nagu poleks vahet millelgi,
nagu peaks elu puhtaks kaapima ja leotama.
Kujutame ohtu endale ja teistele,
lihtsalt et midagi tunda.
Ja kõik mis pole screen’idel on meile ükskõik, vahet sellest.
Oma võimu punkritest riigimehed kordavad –
„julgeolek“ „kodumaa“ „julgeolek“ „kodumaa“.
On nagu joogivette oleks segatud sedatiive,
aga ikkagi mõnel suu vahutab.
Need, kes siiani mäletavad suurt kurbust
palvetavad vaikselt melanhooliast templite ees,
lilled ja viirukid lõhnavad, sinisehall aroom võidab peaaegu
suurte jäätmejaamade ja oportunismi haisu.
Vanadekodus ja haigla koridoris keegi küsib veel,
milleks see tühjus, kuhu pisarad läinud, milleks
see lämmatav vaikus?
Paljud igatsevad nüüd suurtesse asutustesse,
kus kõik oleks ilus, utilitaarne, harmooniline.
Kus personali kingade kummitallad mõõdavad aega,
ja saab vestelda aeglaselt, aias, väikeses grupis
identiteedi olemusest,
vabaduse olemusest ja
hüljatud unistuste peidetud sõnumitest.
