Hea meel on tutvustada tänavust Tartu esiprõmmijat: hooaja võitis Iina Gyldén.

Tartus arstiteadust õppiv soomlanna on luulelavadel pigem uustulnuk, kuid prõmm, nagu teame, ei küsi kogemust ega tausta. See on kõigile. Iina Gyldéni särav etteaste viib ta nüüd Eesti meistrivõistlustele, mis peetakse 26. septembril Tartus Vilde ja Vine lokaalis.

Palatihümn

Ma pole endale enam
midagi võlgu.
Mul on sinine pidžaama ja kollane nägu.
Kollased käed.
Pereliikmed, kes ei suuda mind enam vaadata, kes
saadavad siia roose,
kuigi mu lemmikud on alati olnud krüsanteemid.
Siin pole valgus kunagi väga tõeline, me oleme kõik päikese eest
isoleeritud.
Aga muusikat on!
Täna näiteks kuulan üht prelüüdi:
esinevad tilgutid, ventilatsioon – kõik ventiilid,
kaasa arvatud mu voodinaabri
väsinud kopsud.
Võrdleksin seda Rahmaninoviga.
Ma ei ole enam kurb, see kõik on
harilik melanhoolia. Mul on hea.
Ma pole endale
enam üldse võlgu.

Elus peab alla andma.
Ma armastan seda hetke, kui pole
enam jalgu ja kaotatud on kõik,
mis kaotada oli. Saab vajuda sitta,
vihmausside ja spooride hulka, kraavi,
aga ka rohelusse, väetiseks
lilledele – ei tohi unustada, et surnuaiad
on ka ju aiad.

Aga ma raiskan teie aega, teie olete noored,
märtsis näost natuke hallid,
aga varsti on kevad ja vahtraõied!
Lõpmatu mai, mis väriseb südames nagu
päris Rahmaninovi prelüüd.
Head sorti fibrillatsioon.
Tuleb kevade kõige ilusam päev, ja ma saan
siin hakkama küll.
Tilgutid ja kopsud ümisevad edasi.
Ja lõpuks see käib nii kiiresti
ja vaikus heliseb kõrvades veelgi valjemalt, jõhkramalt,
nagu nipsutaks korra sõrmi,
nagu kaksaks ampullikaela.

Ja siis on tõesti kõik tasa, siis
ma tõesti pole kellelegi
võlgu enam.

Volframniit

Talv möödus siit, einestas me maastikul
ja jättis meid üksinda toime tulema.
Igal hommikul süttib magalates volfram.
Oma kraavides me ahmime contenti.
Seda serveeritakse screenidele
otse me ette.

Mu naaber igatseb Kekkost.
Korrus allapoole oleks Jeesus väga oodatud.
Me istume akendel ja loeme tunde napi päevavalguseni.
Ühistu esimees ootas surma
kolmkümmend mõttetut aastat
tagajärjetult.
Nüüd magab ta bussipeatuses,
meest pole üldse näha, ainult riidehunnik
ja uhke ušanka.

Keegi ei rehitsenud sügisel me majatagust.
Lõppude lõpuks pole sellel vist tähtsust.
Nagu ka mitte meie isikutel –
Kekkonen oleks samal arvamusel.
Üha sügavamal oma kraavides
järame edasi contenti me vahel.
See elu sööb ära me tähenduse.
Detsembripimedus ka.

Magalates volframniit hõõgub pikalt, õhtuni välja.

Öösiti on mu unetud silmad
põhjatud kaevud.