ALBIKÄRA-ANTSU PÄEVA KÜSIMUS:

Kuidas on edaspidi olla
õige, uhke ja hää?

Ants alati on tubli mees,
ei kedagi ta salga,
kõik, mis ta plaanib,
hästi teeb,
käib käsukorras
kiire ajavooluga
ta ühte jalga,
teeb vaimu harimiseks tööd
ja tellingutes ikka hoiab
oma silmaringi.

Ei joruta,
ei korraldustel käega löö
ja viksilt võõpab üle iga
tuhmund vaatepingi.

Aga
Ants-unistaja,
tema sees
see sunnik,
tema hoiab südames
üht imetabast geišapilti
hardalt õhates.

Ants-teomees tõlgendab
nüüd tänapäeva tarkust
abiks võttes
oma unistaja hingepeeglit.

Saab tulemuseks:
#face paint!
depressiooni,
endarõõna,
koormatäie süüd
nii rassismis
kui ka
soolises diskrimineerimises
(kui mitte hullemas).

Ants teatrisse ei julge enam minna,
ta sahtlipõhjast võtab teatrikavad:
Madame Butterfly,
Othello,
küllap miskit leiab veel –
neist saunaahjus lõkke
korralikult teeb.
Süü põleb tuhaks,
ihu-hinge koos
saab saunas puhtaks.

Ants vabandab,
Ants toimib,
nagu peab!

Aga …
Ants-unistaja ikka
hingesahtlipõhjas kahtleb,
kuis
nõndamoodi
käsukorras
unistusi,
mälestusi
kunstist
tapma
peab …?

Mis oleks koledam,
kas vaimus minevikku taluda
või, tõstes vabandused
inimmere vastu,
kunst lõpetada?