Hakkan kõigile meeldima
pimedus lõõmab mu hinges
süda on raske
nagu kirst, milles maeti mu kallim
nagu rist tema kääpal
taevas ulub kuu
küünlaleek hubiseb
laternas
te mõtlete, mis see siis nüüd on?
wimberg – ae?
oled see ikka sina?
aga ma ütlen teile, et
see on minu luule
tänasest päevast peale
hakkangi nii kirjutama
päris lihtne on, näete:
pimedal tänaval
kõnnib üks mees
vaikus
on mu hinges
tühjus
on mu pilgus
pimedal tänaval
kõnnib üks naine
see on tõesti väga lihtne
et mitte öelda – käkitegu
tunnis kirjutaks nii viis luuletust
kui vahepeal kätt ei puhkaks
siis rohkemgi
olen mina ikka loll olnud
olen kogu aeg arvanud
et luuletada on raske
oh, luuletada on lihtne!
nägin täna öösel unes
veripunast lille
see kasvas
mustava järve kaldal
ma nägin ronki järve kohal
nad tegid raevukalt häält
peksid tiibadega
siis ärkasin üles
ma teadsin
see veripunane lill
on mu elu
sellise luule puhul on eriti hea see
et see meeldib kõigile
aga kes ei tahaks meeldida kõigile
kõik tahavad
varem ma ei meeldinud kõigile
paha oli olla
aga nüüd hakkab hea olema
eriti tore on meeldida vanadele tädikestele
ja noortele tädikestele
ja üldse – igas vanuses tädikestele
eriti neile, kes eesti keelt aktsendiga räägivad
neid elab maailma kõiksugu põnevates nurkades
nii seal, kus kasvavad palmid
kui ka seal, kus neid ei kasva
vaat nüüd hakkangi
nii kirjutama
vaat nüüd hakkangi
kõigile meeldima
ja esinedes teen kõigepealt kraapsu
ahjaa, mustas ülikonnas olen
kollase triiksärgiga
see sümboliseerib hullumeelsust
sümbolid on toredad
veerevad hästi
vurra-vurra
ühest kõrvast sisse
teisest kõrvast välja
ei ummista seda
mis vahepeale jääb
neid armastatakse
need on ohutud
välja arvatud haakrist
ja teatud kontekstis ka jääkaru
asjad ise on kahtlased
parem, kui neist juttu ei tehta
kujundid on üldse kõik toredad
mainigem ka metafoore
neidki hakkab nüüd mu luules
näha olema
ja iga kahe värsi tagant
ohkan
hakkan kõigile meeldima
välja arvatud neile
kes tahavad, et nende hing kaheks kistaks
hubased meeleolud kerest välja klopitaks
süüdataks pahameel, viha, imestus, ärevus
kõik need ebamugavad tunded
mis on nii hästi kuhugi ära peidetud
välja arvatud neile
kes ei karda, kui mikrofongi raevu käes ägab
välja arvatud neile
kes on valmis püsti tõusma ja kaasa laulma
kõvasti ja valesti ja julgelt
nagu siis, kui vallutati Bastille
ja tehti tuhat muud vägitegu
ja hulk pisemaid koerusi
välja arvatud neile
kelle jaoks on luuletaja klotsidega mängiv laps
kes ei meenuta eilset ega näe homset
tahab, naerab, tahab, nutab, ega küsi luba
välja arvatud neile
kes tahavad, et luule neist üle kihutaks
tagasi pööraks
ja uuesti üle kihutaks
välja arvatud neile
kelle jaoks “riim,
see on dünamiidivaat,
süütenöör rida” (Majakovski)
aga neile polegi vaja meeldida
mis nemad ka luulest teavad
nemad mingu p… khm…
nemad kerigu kukele!
26. IX 2006
Kristjan Üksküla
kas igas alguses on lõpp ka sees
nii varjatult, et pole märganud,
et inimlapski sünnib silmad vees
kui poleks uinund’, poleks ärganud
kas esimeses taktis kõlab lõpunoot
ja alles lõpus saad sa aru, mis see on,
mis kulgeb mööda sinu elujoont
mis keeles sinu vaikus tõde on
Dialoog
“Mul on nõrkus naiste vastu,”
lootis nõrgukene.
“Parem ära igavesti selle taha poe.”
“Mis on tõde?” “Tajumus.
Ja see on igavene.
Aja kulg ja ruumi muutus toimub, kuid ei loe.”
*
on mõnda ees ja mõnda seljataga
kuid sinu nägu elust ma ei mäleta
ja mõnda raamatut ei taha lõpetada
ja mõnda inimkäitumist ei seleta
ja mõnda päeva ootad nagu valgust
ja mõnda mõtet kardad nagu tuld
sest mõni päev võib tähendada algust
kui tema süda võtab sinust tuld
ja kui ei võta, kui see tuli jääbki sulle
ja mõte temast sinu sees ei udune,
siis ära ainult kutsu teda tulle,
kui armastad…
siis sa ei unune.
Ühe rännumehe tee
üks poiss armus alati neidu, keda tal au tunda polnud. teist sellist idiooti ei leidu, kuid rumal ta ka nüüd ei olnud. poiss unistas tüdruku valmis ja põlvitas vaikselt ta ette mustvalge – see tähendab hall vist näis vastus, mis pudenes kätte nii loobuski poiss küsimisest ei palunud midagi vastu kui nuttis, siis vaid väsimusest või õnnest, et olla on lastud ta eelkõige armastas siirust ja tunnet, mis muusikast sündis ja südame tagumiskiirust kui tüdrukut üle jõe kandis
Kaarel Kressa
Igavene ummik
Kuulake mind, jalakäijad!
Häda läheneb.
Need ebardid on alati
tahtnud te kasse kaelarihmastada
ja teid endid muuta jalakäijatest
nutuste nirginägudega vanamuttideks
bussides sitase põranda ja vene tibidega,
kes naeravad liiga kõvasti ja on liiga ilusad
ka minu standardite jaoks.
Häda teile, jalakäijad!
Sest Jaguar valmistub hüppeks
ja Pirita teel looklev näljane madu
kähiseb ja turtsub, püüdes alla neelata oma saba.
Tema keerdude vahel lämbub kõik elav.
Inimene uskus…
õigupoolest mitte midagi.
Mees, kellest võinuks saada
Maailma Päästja,
suri teeristil
kahe helkurita jalakäija vahel.
Hulljulged jalgratturid
lebavad vaikselt roomikute all.
Kunagi oli neil ema ja armsam.
Sõstraläikelisel asfaldil peegeldub
päikese asemel
igavene ummik.
Teadaanne reisijale
laev upub, aga sina ära rabele, looduse kroon
tuleb uus laev, parem ja võimsam,
liigub kiiremini, aga vajab vähem kütust.
tõsi, sind pole siis siin, siiski
ära tõmble tühja pärast
ära värise nagu rott
laev upub, ent õige asja
kui vee peal ei püsi, on nõrk laev
väeti, järelikult pole vajalik
ei ole vajalik, nii et uppugu, raibe
tuleb uus ja kui ei tulegi
pärast meid tulgu või majanduskasv
mida toetasid iga ostuga
võta üks mehine sõõm Eviani
või püüa meri tühjaks juua
soovid jääd? vabandame, jää on otsas
jah, kes oleks võinud arvata, et vanal planeedil on nii palju vett?
ära paanitse, looduse kroon
vaju nagu valuutakurss
vaju aeglaselt, külitsi merre
see toob õnne
Dodo
tõuse. haiguta.
litsu valgest tuubist sinisele harjale
veidi verd ja hõõru see igemetesse.
kruus keskmise rösti
ja jõulise maitsega
aromaatset
verd
dodo
oli lennuvõimetu lind,
kes suretati välja
minevikus, mis ei ole sinu minevik.
ometi on olevik dodota kuidagi tühi.
istud kontoris ning lood strateegiale kuvandit.
viis aastat on sellest, kui viskasid vitriini kiviga.
viis aastat! klaas ei saand haiget, ideed sa ei tabanud.
ja maailm vajab tuumaseeni
kärbseseentest märksa enam.
teel koju peatud korra ja
lased paaki natuke verd.
mäss on läbi.
dodole järgneb dada.
närvid on läbi.
hiilid pehmel sammul laundži ja tellid
närvide rahustamiseks tilgakese verd.
see ei aita.
tormad klaasust pärani lükates
lämbesse suduhämarusse.
nõjatud kõõksudes krohvile
öökides verd.