„Fuuga“ on minu esimene ja seni ainus kokkupuude Jüri Kolgi loominguga, seega võtsin raamatu kätte ette aimamata, mida sellest sõnajõest võib välja püüda. Jõemetafoor ei ole siin kaugeltki juhuslik, sest „Fuuga“ peategelaseks osutub just nimelt jõgi, mis omandab eri ilmeid. Raudteede hämus veereb Emajõgi, mis viib aina allavoolu salamisi rooja (lk 23). Ajajõgi heljutab sind natuke oma süles, ütleb, et kogu aeg olen sinuga – ja ongi juba mööda läinud (lk 44).
Jõgi tähistab Kolgil ka elu ja selle kulgemist, minalausujat ümbritsevat tegelikkust, millest tuleb end vahel lahti ühendada: jõgi enam ei ole sa oodatud üle meie hoovi tuiama (lk 27). Lüürilise mina endassesulgumistung tuletab meelde nii fs-i kunagist üleskutset (tõmba kardinad ette / keera järgmine lehekylg / mõtle järgmine mõte / kirjuta järgmine sõna / kaitstud ja targas toas)1 kui ka Jossif Brodski tuntud luuletust „Ära toast mine välja“: Barrikadeerigu kapp ja blokeerigu riiv ust, / tõrjudes Kronost, kosmost, Erost, rasse, viirust.2
Vee ja voolamisega seotud kujundeid on „Fuugas“ üpris palju: veekogud (sh mädasoo, hädameri ja tiik, lk 41, 44, 17), joad (liiga palju lapsikuid oletusi lendab katkematu joana ilma peale laiali, lk 31), kehavedelikud (sülg ja veri, lk 5, 12, 25) ning isegi Jeesus ütleb minalausujale, et teine on eksiteel ja nii paljudes küsimustes lootusetult rappa läinud (lk 15). „Fuuga“ kui sõnajõgi ei ole mitte ainult „läbikaalutletum kui puhas teadvuse vool“, nagu on märganud oma arvustuses3 Silvia Urgas, vaid suures osas koguni struktureeritud kui värsskõne.
Jüri Kolk tunnistab, et nõudlus proosaluule järele on kasvanud, ent temal ei ole see päriselt välja tulnud.4 Tõepoolest, on raske eirata tõsiasja, et kolmandik „Fuuga“ luuletustest on kas algusest lõpuni või osaliselt meetriliselt korrastatud ning kõneleb lugejaga jambides (lk 9, 10, 23–25, 28, 29, 34, 35, 39, 41, 42). Tasub vaid valida sobiv lugemisviis ja illusoorne miniatuur laguneb lugeja silme all blanksonetiks. Toon näiteks 9. leheküljel paikneva luuletuse (minu realiigendus):
jah tõrgun minemast ehk aiman küll ei pääse
veel viimne saabub meeldetuletus
siis veniskledes annan järgi viimsel tunnil
mu sõrmed naksatavad lahti reelingust
ja vastutahtsi valgun nõutud suunas
puud sisistavad solvunult mu nime
kuis kadus omaksvõtt sest uulitsast
mis vaevu nüüd talub veel mu astumise rütmi
siin läheb reetur sosistavad majad
ja kassid aknail vurrud irevil
mul pole pääsu saadeti just mulle
see neetud komps kus kolletuvad lehed
kust sügis välja surub konksja käe
ja vilistades lendab üles taeva
„Fuugas“ on ohtralt muidki värsskõnele omaseid jooni, nt häälikuline instrumentatsioon või korrapärastatud lausestruktuur. Kolgil on haruldaselt kaunid alliteratsioonid, mida leidub ka neis tekstides, kust selge meetrum välja ei paista: kadund käest käid kõigud koperdustest, lõoke lõikab .. lõkketule (lk 42), tõotab senitõotamata maad (lk 21) jt. Korrapärast struktuuri aitavad luua kordused, mis võiksid arhetüüpses ridadeks ja salmideks liigendatud luuletuses tähistada rea või salmi algust: kas olete kunagi silmitsenud jõge (lk 5), armastan sind (lk 8), ega vist ei saaks (lk 21) jt.
Need tunnused viitavad sellele, et „Fuuga“ tekstides on rohkem värsskõnet, kui arvata võib. Seda suurema üllatusena tuli mulle „Fuuga“ senine valdavalt proosaluule usku retseptsioon. Mihhail Trunin käsitleb teost proosaluulena ja nimetab tekste miniatuurideks, hoolimata sellest, et lüüriline mina kirjutab hoopis luuletusi.5 Joosep Susi ja Silvia Urgas tunnistavad erinevaid lugemisvõimalusi, ent kui esimene määratleb Kolgi tekstid siiski proosaluuletusteks,6 siis teine ütleb selgelt, et „Fuuga“ ei ole proosaluule.7
Julgen väita, et Jüri Kolgi „Fuuga“ on katse ujuda vastuvoolu, soovimatus alluda proosaluule, aga ka lihtsakoelise enter-luule pealetungile. Kolk on öelnud, et teost pole kirjutatud ilma vahemärkideta ja enter’it löömata mitte kiusu pärast, vaid selleks, et sundida lugeja takerduma ja paar sammu tagasi võtma.8 Siirete puudumine teeb „Fuugast“ ebamugavusluule, enter-luule vastandi, mis eeldab aktiivset lugejat, kes on valmis vabanema harjumuspärastest lugemis- ja mõtlemismustreist. Arhetüüpses ridadeks liigendatud (enter-)luules näitavad siirded ja reavahed lugejale kätte õige koha, kus tuleb teha paus, ning osutavad olulisele sõnale, mis peaks kahtlemata midagi tähendama. Kolgi „Fuuga“ on seevastu jõgi, millest peab iga lugeja ise välja ujuma.
Vastuvoolu ujumise ja kujunenud olukorrale allumatuse motiiv on „Fuugas“ tähtsal kohal ja selle võib välja lugeda näiteks kahest luuletusest vareseparvest:
ma ei taha olla üks selles vareseparves kes [—] püüab saada korraga jaole (lk 36);
olen jälle selles vareseparves lendame taas üheskoos samasse püünisesse [—] just täna mõtleme just täna sünnib sellest midagi uut sünnib miski mis jääb püsima [—] miski üdini väärtuslik ja kallis (lk 43).
Kuid luulekogu tuumaks ja haripunktiks pean ma siiski teksti „põrgusse kogu kirjalik suhtlus“ (lk 30–31). Selles sisalduv üleskutse „lugegem luulet ja manifeste“ ei ole ainuke viis, kuidas Kolgi lüüriline mina proovib lugeja tähelepanu haarata. Minalausuja korraldab meeleavalduse ja seisab plakatiga, esitades ebamugavaid küsimusi: mis on elu mõte .. mis on ilu .. kus on mu juur .. mis meid seob .. miks mõnda ei aita isegi lugemine .. kas mujal on siis parem .. milleks see lakkamatu rutt .. kuhu edasi kuidas edasi (lk 7). Ta püüab peatada teekäijaid, et neile üks lause öelda: mul on vaja kedagi kes nimetaks valguse päevaks ja pimeduse ööks (lk 19), ent keegi ei kuula teda lõpuni (samas). Lüüriline mina käib kohvikutes kirjutamas, et tajuda endal ootusärevaid pilke: siinsamas otse teie silme all sünnib midagi näete (lk 13).
Selles kontekstis võib lugeda luuletust „põrgusse kogu kirjalik suhtlus“ minalausuja isikliku ja kirjandusliku manifestina, mille peamine nõue kõlab järgmiselt: ma tahan teie hääli tagasi (lk 31). Luulet ja manifeste ei saa lugeda ainult silmadega, luulele ja manifestidele tuleb anda hääl. Huvitav, et seda luulemanifesti iseloomustab suulise kõnega sarnane süntaks: kordused, lõpetamata laused ja katkendlikud kõnevoolud. Hääl annab edasi tähendusvarjundeid, mis jäävad vaikselt lugedes märkamata: me ei muutu lugedes nagu me rääkides muutume (lk 30). Ainult ette lugedes selgub, kas „Fuuga“ on miniatuuri- või luulekogu. Ainult nõnda hakkab luule kõlama.
„Fuuga“ tähendabki kõla, helide voolavat jada. Luulekogus on tohutu hulk sõnu ja kujundeid, mis teevad hääli ja tekitavad helisid. Tekstides pesitseb arvukalt linde: lõrisev kägu (lk 10), luik ja kukk (lk 17), koolibrid ja põldvarblased (lk 31), pääsukesed ja kurg (lk 39, 42) ning juba mainitud vareseparved. Lüüriline mina puhub nagu flööti, laulab, lõugab, huilgab, karjub, hüüab, ragistab, ohkab, hõikleb ja räägib endaga valjult. Puulehtede kohin seguneb metroo, rongi ja lifti undamise ning rehvivilinaga (lk 26). Kostab raadiot, „Luikede järve“ ja Raimond Valgre laulu: sinust mu arm (lk 20). Nii muutub sõnakunst helikunstiks ja luuletus terviklikuks polüfooniliseks muusikapalaks, kus põimuvad lüürilise mina ja lugeja hääl, mis esitavad üksteise järel samu teemasid.
„Püüan ennast kuuldavaks teha,“ seletab lüüriline mina ja sedasama teebki kogu „Fuuga“ – tuletab lugeja häälest tema südame rütmi.
Mariia Dorogova on tõlkija ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse magistrant.
1 fs, 2004. Tuum, 2004, lk 42.
2 Jossif Brodski, Ära toast mine välja. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2020, nr 4-5, lk 1.
3 Silvia Urgas, Kui inimeseks olemine murrab südame. – Vikerkaar 2023, nr 7-8, lk 186.
4 Kirjanduslik teisipäev. Jüri Kolgi „Fuuga“. – Kirjanduslinna Tartu Youtube’i kanal 14. II 2024. https://www.youtube.com/watch?v=ISzM-pCOG8c
5 Mihhail Trunin, Ma tahan, et aeg hakkaks jälle voolama ehk Kadunud aega otsimas. – Looming 2023, nr 9, lk 1300.
6 Nüüdisluuleruum. II saade. Proosaluule. – Vikerraadio 27. XII 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609194020/nuudisluuleruum-proosaluule-ii-saade
7 Silvia Urgas, Kui inimeseks olemine murrab südame, lk 185.
8 Kirjanduslik teisipäev. Jüri Kolgi „Fuuga“.
