22. MAI 1949
Tuli mees kergel sammul
mööda savist põlluteed,
tagaaetu.
Päeva silm läks järve looja.
Teadvus voolas sängis igavikulises,
tumedas.
Huuled liibusid armsama huulile,
klaarilt hõõgus kehade kokkupuutekoht.
Une luud pühkis tasaseks hirmude jäljed,
jälgede ülesvõtmise hirmu.
Tuuline, haljas koitis kevadpäev,
põhjas tundeline mälestus.
Tuli metsavend kergel,
läheb raskel sammul.
Ristteel rukki vahel
raiub räme hääl:
ruki verh!
Konevalang ?
(ja James Forrestal hüppab
haigla aknast välja, hirmust kaame:
bol?evikud on juba Ameerikas!)
Ööliblika lend.
Kaselatva langeb täht.
Laanerüpes sõnajalgade all
istub muldonniürikute juurde
romantiline metsavend.
GARANTIID
Keset kestendavaid tunde
tundeöö
aastatuhat,
suletud surelikkusesse.
Kõrk,
etteantult pettunud õrnemas soos,
pidades sõbraks puid, õhku ja taevast,
poeb metsaonni leitnant Glahn:
sügise ruske südamik
asendab südame küpsust.
Tööhobune,
esindamata eesel,
astub vaguralt vagu ?
meelemuutuseta
üksluises vihmasajus.
KÜLMAKERKED
Igas ajas on palju uksi.
Vaimusilmaski
ei avata kõiki.
Unustus hõlmab iga kivi,
kviitungit, geeni.
Unustusse mattuvad aiad,
unustus imbub taevasse, merre,
unustus sööbib unustussegi.
Üha pikenevat tee ? kuhu küll?
Jalge all külmunud muld
lindude varbajälgedega.
Malletu maine mannetab ülemaise.
Kui igavene jõuad olla sinagi,
muld!
Mammon trügib sulle teejuhiks,
suretab surmagi.
ALANDATUD JA SOLVATUD
Retoorilisi reveransse. Tõeteesklust,
tolmu ja demagoogiat. Rahalugemist rekki.
Meediapila, parlamendiparinaid.
Valitsuse valskust.
Sotsiaalne redel läbi saetud.
Inimene numbriks nullitud,
tähenduseta,
orjaks arvatud,
koos toaga müüdud
tagaselja ?
leplikud leibkonnad
tõstetud telki.
Edasi globalismi võidule!
Filister, nägu vihast viltu,
männikus mõnitab muulast:
kõrisõlmele keerd peale!
Aleksander Suur elas ennast välja,
raiudes katki Gordioni sõlme.
KONTROLLJOONED
Auditooriumis harutab õppejõud
Hegeli heegeldatud teese.
Naerab, et vats vabiseb:
part laskis enda haneks tõmmata!
Minimalist unistab:
kas või sõrmkübaratäis,
kas või linnunokatäis!
Mida just ? võimatu täpsustada.
Mis eepiline ehmatus
(elukalliduski ei suuda seda nullida!) ?
kolm suurt taevakeha kaugenevad üksteisest,
saatuserist laob pasjanssi:
see maailm lõpeb varsti,
paranemata, paremaks saamata.
(Täielik fantastika, raisk!
kirub salakaubavedaja tollis.)
IILIDE ILUKÕNE, MARUDE MÖIRE
1
Kohal on elukoht vees,
elatanul möödunus.
Hajusad laigud, ema ja isa näod,
ahjust võetud rukkileib,
kodu kindlusetunne.
Seinapalkide vahel kuivas sammal,
saateks iilide ilukõne.
Elutänu helkis
ehapilvedest.
Üha lähemale veeres Sõda.
Päevi jäätas võõra pilgu kirm.
2
Ebasoodsad aastad,
saagikindlad sordid.
Naiste koor laulis meeste laule.
Eluline, oluline, valuline
pikk minevik, pikk mitmus:
suured juhid, risti äss, kitsas elu.
Panoraami pigitunud pildid
läbi tunaste tuiskude
meeltesse korraldavad üllatusvisiidi
(kohmakas, kuid tõsi!).
Su teod
ja tõed
teokarbis ?
algkodus.
Kangutan lusikaga purgist mett,
selg vastu iilide kõnet, marude möiret.
Kelle teeb õnnetuks
sünniaja surve,
kelle õnnelikuks
lukus siseilm.
PILLAPALLA PLATS
Kaob pilve nii soojus kui kuma.
Hookaupa akna all lõhnab roos.
Öökull asutab huikama
ettekuulutamishoos.
Silmis hirmukahm,
ebausklik sajatab.
Ülemistes registrites
ööbik toomepuul lajatab:
too piits! too piits!