Taasiseseisvumispäeva eelõhtul
tulen Kristiine keskusest
bussipeatuses istub
algkooliealine poisike
küsib sosinal
tädi kas sul süüa on
võtan kotist oma igapäevase kohukese
ja ungari virsiku
mille ostsin lohutuseks
et ei jõudnud
suletud bussiliini pärast
õigeks ajaks
Väikese Emajõe äärest
Poska tänava aeda
Püha Istváni päevale
poiss mugib kohukest
paneb silmad kinni
oh kui magus!
ütleb et on üheteistkümnene
sõidab number 23-ga Rahumäe kalmistule
seal saab ööpäev läbi
tasuta kraanivett –
kas sina ei teadnudki?
aga homme
homme on pühapäev
siis pääseb Rahumäe kirikusse –
seda sa ju tead?
seal palub
ning tänab
20. augustil 2006
Mathura
LÄBI VASKNARVA
I
Läbi Vasknarva
ei lähe ühtegi teed,
või kui, siis ainult Jumala riiki.
Uus hommik,
mis tõuseb järvelt ja jõelt
kinnitab taas vanad piirid:
tulistatakse hoiatamata,
saadetakse vangi
või tagasi,
kalu jagatakse vastavalt
sellele, kes kuhu kaldasse ujub.
Ning vennad ja vanaisad
on endiselt maetud
“sinna”,
sest läbi Vasknarva
ei lähe ühtegi teed…
Või kui, siis ainult Jumala riiki –
uhke rohekupliline kirik
seisab kõrge valge müüri taga
ning kaugemal
leidub ka surnuaed
kõigile patustele
ja pühakutele, kes siia tulnud
ja siit läinud,
tumedast tõrvatud paadist
või valge männimetsa alt,
kokkuklopsitud kodust
või metsikusse kasvanud aiast,
tuuletust teetolmust
või veel tuulamata soost.
“Siin sündisin ja siin
kasvasin üles. Siin
on kõige parem,” kinnitab
lavka-juhist vanamees,
naeratus vereval põsel.
“Siin sündisin ja siin
kasvasin üles.
Kuhu mul veel tahta?
Ei taha enam.
Linna küll ei taha enam…”
II
Allavoolu –
teistmoodi külad,
omamoodi
kodused ja pea kõigile
võõrad, kaugel
kapitalist ja kallinevast korrast.
Karoli ja Kuningaküla,
Jaamaküla ja Permisküla,
Gorodenka ehk Punamäe –
jaanituled siingi,
siingi kõrge ja lühike suvi.
Ikka minek
ja tulek mööda rohuseid radu,
täispommitatud raba serval
ürgne puutumata mets.
Rebasekutsikas
sügab teeveerel koonu,
rabapüü jalutab ja
otsib paika.
Orhideed nagu naadid.
Räägi nüüd siingi,
et vihkame ühist
ja vihkame üksteist
ikka ja üha,
ja aina rohkem.
Elu on raske,
sest päevast päeva kanname end
punasesse raamatusse.
Ain Kaalep
PRONKSSÕDUR RÄÄGIB
Üht-teist ma kuulen siin Tõnismäel,
aeg-ajalt ka tigedat mõna,
ise pidades vaikima. Lõpuks nüüd
aga võtan ometi sõna.
Ma midagi isiklikku ei tea
ju tuntud kujur Roosist,
kuid küllap vähemalt selge pilt
võiks jääda sellest poosist,
mille sain mina, nii nagu seisan siin
tema taiduritahte läbi:
vahin maha, ja minus kehastub lein
ja leinaga koos ka häbi.
Kui oleksin lihtne sõjamees,
kes käsuga rindele aetud,
võib-olla sealt pääsnud, võib-olla ka
seal langenud, maha maetud,
ei oleks nii raske mul seista siin,
ent kes teab, kuis see asi mul ongi –
olin hoopis võib-olla see, kes viis
siitrahvast Siberi-rongi?
See munder, ei seda salata saa,
ju siinmail end nii väga määris,
et lausa põlgust ja vihkamist
pikiks aastakümneiks vääris.
Ei üksnes siinmail! Oli kord
üks maa, nimeks Volga-Saksa,
mida enam ei ole, ja rääkida head
minu mundrist ka seal ei maksa,
kus leidub tšetšeene, ingušše ja veel
nii mõnda Kaukaasia hõimu
või krimmitatareid, rahvaid neid
kes tunda võitjate võimu
said nii, et naiste-lastega koos
pidid astuma Siberi-rongi
minu mundriga meeste käsu all.
Üksjagu läks muidugi kongi,
üksjagu edasi sealt – davai! –
ilma pikema jututa mulda.
oli öid, kus mõeldi ka Venemaal:
kas järele meile ei tulda?
Oh jah, minu mundris mõnigi mees
ju au ja kiitust ka maitses
selle eest, et ta oma kodumaad
päris tões ja vaimus kaitses –
kuni selleni, et juba võõral maal
seda näitas, kel rohkem on jõudu
ja kättemaksjana külvas seal
siis ennekuulmatut õudu…
Mu hinges on muidugi mõista lein,
kui mõnestki relvavennast
ma mõtlen, kes tandrile maha jäi.
Ent ka häbist ei säästa ma ennast!
Üht-teist ma kuulen siin Tõnismäel
kesk linna liiklusekära,
ja see, mida tahaksin kõigepealt,
oleks minna siit hoopis ära,
sest leina ja häbi mõlemat
vaid vaiksel kalmistul talun –
seal kuskil leidke minule paik!
Head tallinlased, teid palun!
Jan Kaus
KUNINGAS JA KOOBAS
Kas kunagi ütlen nii?:
“Kunagi olin ma kuningas
nüüd olen ma koobas
siis paistsin kaugele
nüüd on vaja mind valgustada
kuid keegi ei tule
olen kui avatud raamat
mida keegi ei loe
näljane suu
mida keegi ei ravi
Kunagi olin kuningas
nüüd olen koobas
kunagi võisin mängida
leebet loožimeistrit
põhizombiet
elu halloweenipeol
mul kahtlustati
salasõnatõbe
võtmesõnahoogusid
usuti et olen
hingerikkur
et mul on
kaunishingamine
nüüd olen liikunud
esimesest ešelonist teise
teišest kolmandašše
nüüd olen neljanda
järelkäru
vajan tugirattaid
olen viies ratas
seisva vaguni all!”
Kas kunagi ütlen nii?:
“Kunagi olin kuningas
nüüd olen koobas
naised vajasid mind
tajusid mind, rajasid minuni
nad kutsusid ja utsitasid
oma saadetesse
tsiteerisid mind
oma kolumnites
kus ma ägasin
mõte nagu ühenaisesaag
ma olin kole
huvitav
nüüd olen kole
kibe nagu õunauss
kirjutan arvamusi
umbes 60 tähemärki
mitte rohkem, aitäh
unarussejäetute aia
tagumise õunapuu
pisimas õunas
mind hinnati ja auhinnati
paluti nimetada hind
nüüd nimetan oma nime
ja ootan et see midagi ütleks
asjata, au seest olen
libisenud elu sisse
või pigem lõppu
tähelennult liugtrepile
lend oli küll madal
ja liug laugjas
aga lend oli minu
ja liug on minu
ja tunneli otsas
ootab teine, otsata tunnel
kus ma loodetavasti
pole ainuke
kaunitarideta koletis
varupingile kesktormanu
Kunagi olin kuningas
nüüd olen koobas
mul olid sõbrad
kes laenasid
ning mõnikord
maksid tagasi
nüüd ei tea keegi vaenatagi
mu nägu ei ütle midagi
ning raha on külas neljal tuulel
kunagi käidi mulgi külas
nüüd öeldakse, et vanaema sünnipäev
kuigi lõviosa vanaemasid
toona juba toonelas
ning me vaikime sellest üheskoos
aga mida ikka teha?
igast kindlusest
saavad varemed
ka enesekindlusest
iga looja osaks
loojakarjast”
Kunagi ütlen?:
“See on see, mis järel
mu järelejäänud pabereist
teie, kes te seda niikuinii
ei avalda
olge head ja pomisege seda
pärast varvaste jäigastumist
kuigi, muidugi, selline palve
on sulnis pettus, olgu,
kurat võtaks, kujutlege
et see on laul
laulmiseks elvis presley
ja nick cave’i registrite
vahelisel üsna kitsal alal
“teadmamees ütles” viisil
king ja cave ümisemas:
kunagi olin kuningas
nüüd olen koobas
jumala kiirus minuga!”