piip oli suus, ütles, et see siin
ei ole piip. Õpetas lugema
kirja nägemisvälja alaosas,
olemise subtiitreid.
Kes ei mõistnud lugeda, see
arvas, et tegu on ikkagi piibuga.
Arvaku. Idiootidega
ei tasu vaielda, neile on kõik üks
kepp ja tukasugemine.
Õhtuks hajus kass suitsuna õhku.
Kadus ka naeratus, kriimud silmad.
Jäi ainult (piip).
See siin ei ole luuletus.
*
ROHUTIRTSUD
Kui sel aastal tuleb vähe rohutirtse,
on see minu süü.
Noorena on tirtsud teadagi eredad ja haprad.
Ja mis mina tegin?
Istusin aida seina ääres
ja tõlkisin Zanzotto üht kuulsamat luuletust,
ja väikesi rohutirtse
muudkui tekkis.
Algul püüdsin neid ära ajada.
Siis nihutasin käsi
ja kirjutasin vastavalt sellele,
kuidas tirtsud liikusid.
Aga neid tuli aina juurde
ja lõpuks liikus tintekas üle
neoonrohelise ägava puru.
Kõik selle suve väikesed tirtsud
panin krabinal paberile.
Oleksin võinud laua mujale viia,
aga see aidasein
oli ainus koht,
kuhu paistis pärastlõunal päike.
*
Sõitsin bussiga ja mõtlesin eilse peale
Niiskes pimeduses akna taga
kihutavad mööda ahvatlevad pakkumised
Nende elu on lühike
Sellepärast nad ongi nii eredad
Neil on nii vähe aega
seetõttu nende pikad paindlikud näpud
põimuvad mu piha ümber
ei lase mind lahti
Läheb kuumaks
Vaatan mujale
Kaks inimest istub kõrvuti
mees ja naine
Vist on koos
Vist on venelased
А может быть нет
А не все ли равно
Nad vaatavad akna ekraanil topeltkaadriga filmi
Igaüks oma filmi
Naine vaatab Antonioni stiilis armastusdraamat
kus mees ja naine
vist on koos ja
vist on venelased
а может быть нет
Ja miski ei ole nii nagu peaks sest
mees näeb vaid tintjas aknataguses suplevaid pakkumisi
kes on blondid julged ja ilusad sest
neil ei ole palju aega
Nad kutsuvad
Nad lubavad
Nad puudutavad mehe erogeenseid tsoone
Nad sosistavad talle kõrva oma nimesid ja numbreid
Milleks?
päris mees ja
kohtab ekraanil minu peegelpilku
Vaatan mujale
Nii on meil kombeks teha siis kui
võõra pilk sinu omasse ära eksib
Minu ekraanil esilinastub armastusdraama kus
mees ja naine
vist on koos ja
vist on venelased
а может быть нет
vaatavad igaüks oma filmi
Naine näeb Antonioni stiilis
Panen silmad kinni
Olla on magusalt nukker
Limpsin desserdiks eilse detailid veel üle
samamoodi võis tunda taltsutatud rebane siis kui
Väike Prints ära läks
Siis kui too päriselt ära läks
Buss loksub
Keegi ei tea et
minu soontes voolab vahuveri et
mind ei tohi raputada et
ma võin plahvatada et
Buss ohkab ja peatub
Antonioni stiilis mees ütleb oma naisele
Приехали
Olidki koos
Olidki venelased
А не все ли равно
Nad tõusevad püsti ja lahkuvad minu filmist ja
mina lahkun nende filmist
Oligi aeg
Loksub edasi
Ma mõtlen eilse peale aga
niiskes pimeduses akna taga
kihutavad mööda ahvatlevad pakkumised
Nende elu on lühike
*
JOONLAUD
kohale hakkas jõudma,
jällegi kuldses hommikulauas,
et ei saa must asja ei naise ega mehena,
et ma taaselustun selles joonlauas siin.
joonlaud oli jäme ja kõlblik.
see polnud lohutav teadmine,
aga oli vähemalt midagi.
koju tagasi jõudes
nägin: remondimees
oli seljaga vastu seina litsutud,
läkastas, kõri peal seesama joonlaud.
kõht oli tühi, kuid süüme sai võitu,
kiskusin joonlaua ära,
rebisin sellise jõuga, et lendasin
ise aknast välja sillutisele.
joonlaud läks puruks.
nõnda lihtne on murda
kuldses õhtuvalguses
igasugu asju
*
kui püsimise hinnaks saanud vale
ja pilved päevalgi ei anna asu
jääb küsida kas tasub või ei tasu
mul enam tõusta aste kõrgemale
käevangus järjekordne kena sale
naisolevus kes kunagi ei rasu
ja valida võib sammu või siis lasu
ja kogu vaatepilt on ülihale
siis teadagi saab teha ainult nõnda
et alles jääks üks hoopis teine mina
kes oskaks enda unustada mõnda
ürgmõttesse nii kauaks kuni sina
kaod silmapiirilt sügavasse vette
ja tema paneb päikseprillid ette
*
SÕNA LAUL RIMBAUD’LE
Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?
Miks läksid tagasi vaatamata maale
kus ühesilmne mees – taevas – on kuningas?
Miks läksid maale, kus aastad on nagu päevad?
Pärast sind olen end kirjutanud ise.
Olen liikunud suust suhu nagu ohatis,
käinud käest kätte kui küüneseen.
Ma pole enam laskunud hingedesse.
Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?
Jätsid maa peale kui langenud ingli.
Sa murdsid mu kõla, sa murdsid sõna
Südame nagu vaikuses hõõguv tuul.
Pärast sind olen end lugenud ise.
Olen end lahti rebinud tõest ja teost,
elanud peost suhu nagu vallasant.
Ma pole enam uskunud tähendusse.
Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?
Miks läksid tagasi vaatamata maale
kus ühesilmne mees – taevas – on kuningas?
Ma olen lõpetatud! – merre ja päikesesse
*
hilissuvel loojangu eel
päevasooja sabas sörkides
ettejuhtuva tooli nihutan taas aidatrepile
ah mis tooli pigem päevinäinud lüpsipingi
pilvedest üks isepäisem uitleja
teistest lahus takerdub metsalatvadesse
huvitav mis ta sealt leidis
sedasi päästes vabaks päikese
ja kui kogu aja igatset päikene on käes
järsku läheb kiireks
enam muud teha ei saa
nii ere on olemine päikese käes
aidatrepile tuisanud
valguskuhila sees ja otsas
et midagi teha ei ole
vaja
*
kui püsivalt paigale jääda
siis midagi hakkab juhtuma
praksatuse peale vastu tuksatan küsivalt
olen kivile sammaldunud kas-
s ja seejuures ei oleks hämmeldunud
kui keegi tuleks ja ehmataks
mind nähes arvates et
peale sirisevate sirtsude ja
tugeva tümpsakaga vastu maad potsavate puuviljade
ja lahel undavana leiduva keegi
siin kedagi ei ole
eks olnud ju vist nii et paigal püsimaks
pidi kogu aja kiiresti jooksma
ja praegu pikalt teed ma tõesti jooksin
vaikusest ja päikesest
saavad korduma kippumatud vastused
istun kuni püssirohuteed jätkub
ja küllap kauemgi
*
Kui keegi tuleb läbi hangede ja palaviku
su poole, pole häbi langeda ja alandliku
laupilgu heita otse tema silmadesse võid
ja paluda talt oma igapäevast leiba, võid.
Siis ära tõuka teda endast ära, mõtle kähku,
ta iga sinu mõttekäiku, -nurka, -soppi nähku.
Kõik ajalik on asjatu, nüüd ainult mälu puhkaks,
soe iidne tuul sealt merelt puhub
&
nbsp; pühib mälu puhtaks.
INTERROGATIIVNE MAASTIK
Tühjas taevas triivib sihtmärgita
kajakikujuline pilv
suvi sureb vanadusse
vaikselt ja valutult
ta ei mäleta oma õitseaega
ega mõtle enam sellele
mis edasi saab
läheks äkki linna tagasi…
küsid kusagilt
rohutirtsude kaashäälikute keskelt
püüan su küsimust eirata
ja see jääbki õhku rippuma
sinna peaaegu pilvitu taeva kohale
täpselt selline
Times New Romani šriftiga
delikaatselt kursiivis
küsimärgi asemel kolm punkti
sa küsid veel midagi
korraga tundub
et taevas on täis küsimusi
millele olen kunagi
vastuse võlgu jäänud
täna on võlgade tasumise päev
kui maha tallatud rohi vaid
oskaks saladust hoida
eks lähme siis tagasi
vastan mitte niipalju sulle
kuipalju
kajakikujulisele pilvele
veidi enne kui see
mu vaateväljast kaob
*