Grammatika
Kui Aadam koos Eevaga Eedeni
pidi jätma, säält järgmise reedeni
nad lidusid läände,
kus rajava käände
nad lõid, jõudes Viini paleedeni.
Tõde Trooja hobusest
Punt kreeklasi puges küll Trooja
puuhobuse keresse sooja,
kuid taplema linna
ei mõelnudki minna,
neist luiskas üks lugudelooja!
Jah, Homeros, nõder ja pime:
too salgas meilt hobuse nime
(mis Pegasos oli).
Et võltsida voli
ta võttis ka muus, pole ime!
Avarii
Oli riivatult rikas Lucullus,
teda kihutas luksusehullus,
kuni viimaks ta FIAT
üks miil enne Riiat
üle katuse kaks korda rullus.
Richelieu?d
Odessas kord käis Richelieu?l,
kes oli sääl linnapeatööl,
külas vaarvaarlell kardinal:
ta näitas end kardinal
ühel üheksa pojaga ööl.
Tere
Noor filosoof Theodor Adorno
kolm korda käis läbi Livorno
ja iga kord uus
oli ?tere? ta suus:
Labdien! Hyvää päivää! Buon giorno!
Loreleida
Elab Emajões näkk Loreleida,
kelle võlusid rõivad ei peida.
Ei laevameest leidu,
kes uimega neidu
vees nähes end jõkke ei heida.
Merehädaline
Suur elevus käis üle Utria:
torm küla all randa tõi kutri ja
ihualasti mehe,
kel kate ning ehe
oli ainus ? soe karusmüts, nutria.
Oma saar
Oi kaua ju küll Miina Vaart
sõuab määratut merd! Oma saart
aga Miina ei leia,
tal paat ?Odysseia?
on vilets ja puudu on kaart.
Möll
Kolm riiakat möllasid Paldiski
bordellis ? kaks Uldist, üks Valdiski,
kes muidu on kaine:
tal Riias noor naine,
ning joomale mees pole aldiski.
Hoorajajuhtum
Mees kenal Stefania Skorajal
on liiderlik lendur, sel hoorajal
on peas miski segi:
kord reedel ta tegi
oma töö Domodedovo hoorajal.
Sünnis matus
Kui surma sai kaupmees Wei Wong,
sest ette jäi Pekingi rong,
laip sündsalt sai maetud:
täissiidiga kaetud
oli seestpoolt ta sarga salong.
Kosmiline katastroof
Ühel Maalt äsja saabunud Puupeal,
kel sinakal maapaistel Kuu peal
heas kaaluta tujus
kulg mõnusalt sujus,
mask purunes nina ja suu peal.
Loovisikud
Kui poripoeet Robi Roovisikk
sai teada, et nüüd on ta loovisik,
siis ärkas tas ausus,
ta vandus ja lausus:
?Olen nüüd nagu ennegi joovisik!?
Äririsk
Kui turule kirjastus ?Gala?
tõi Stemingway ?Lihava kala?,
üks kriitika-tala
küll suisa, küll sala
teost rappis: Ei liha, ei kala!
Vaimu- ja ihutoit
Ants Annega kesk Piccadillyt
kord istus, mees luges John Lylyt.
Paik paistis nii lage (incredible!),
lektüür näis nii mage (inedible!),
et nad vahele sõid piccalillit.
Krõõda Õõda
See meediaveis vana Õõda
vist ongi too Vargamäe Krõõda
hull lehm, kes, veel rammus,
jäi ahtraks ja ammus:
?Minu piima te enam ei mõõda!?
Nakkus
Kui haigestus Roomas Valeeria,
tal meelt rusus ränk tusanteeria:
ta pulmareis luhtus,
sest kuidagi juhtus,
et pitsast ta sai pasanteeria.
Skandalett
See, et piimapoes käis preili Prett,
ühes jalas vaid pruun sandalett,
teises roosa sandaal,
oli Jõgevamaal
suve suurim skandaal ?
oma kohalik peen skandalett.
Etteütlus
Kaks noort alles lasteta bonlast,
keda kostitas paar head sorbonlast
Pariisis, sääl sõid mingit konlast,
vist küll ainult reisi.
Nad jätkasid reisi
Sorbonne?ist Narbonne?i,
kuid kolm purki konni
tõid naastes ka Bonni.
Kes teab, kas neil nüüdki veel on last.
LAULUD NEKROPOLIST
Andra Teede
*
ja kui nad äkki ikkagi
kesk hingatud õhku ja kõdunend lihast
nuumatud vihmausse kesk
rahumäe kullatud võltsrahu
ja eriti lopsakaid puid
närtsinud lilli
või kustunud küünlaid kui
nad kesk nimetult sarnaseid nimesid
leiavad selle murenend marmorist plaadi
mis vihma ja elu ja esimese koidu eest
kaitseb mind maailmalõpu hommikuni
kui nad leiavad selle kivi mis saab
seisma koltunud lehtede all ja leidma
üheksakuuses kustunud inglis
igaviku näotu naabri
kui nad äkki leiavad meetri mida keegi ei mäleta
ja julgevad silmil sel
hetkeks enne vanaisa haua külastamist puhata
kui nad äkki näevad lugema seda peent
oi kui peent kirja
all nurgas neid ämblikuvõrguga
palistatud tähti siis ei saa
kindlasti ei saa seal seisma
?ta armastas sind?
ei seal saab olema meelas luulerida
või kulunult naljakas kli?ee
mis viimsel hetkel enne inimtühja
sägitamist nime alla toksiti
seal rohurohelises nekropolis
kui need viimased tunnistajad
ainult korraks oma pühapäevaõhtuses suitsunäljas peatuvad
ei saa olema ühtegi tõendit sellest
et kord kui pilvist sadas tähti
armastasin ainult sind
*
vaikus põletab teadvuse kangaid
mu keldreid ja kraave ja vanglaid
siis kui viimane klaas on tühi
su ainuke peegeldus väriseb minus
ja linnud on kukkunud taevast
kesk põrandat kobrutab sõnadekuhi
on kõrini plastmaskist naervast
keskjuuliööl valgus mu silmades kiigub
ja sinu ees ausaimalt alasti olen
kui seisma jääb kõik mis on kindel ja liigub
öö vormib end ümber tolm pudeneb maha
oodatu siia ei tule
kui küünalalt on tossanud viimne tilk vaha
toob palavus tormitu tuule
ja siis kui su nimi mind magades jahib
su juuksed on pudenend lahti
sa painad mind painad mind painad mind painad
mu kohal pead kotkana vahti
silmad mu mõtetes sobravad ringi
hingeõhk väristab koltunud lehti
sa painad mind painad mind painad
mu mõtteid mu puhtust ja prahti
*
see tüdruk kes üksinda liivimaad künnab kes
üksinda kaotab ja üksinda ründab see
tüdruk kes üksinda vee alla vajub
kes väriseb üksi kesk jääkuuma raju ta
üksi joob veini läeb aeglaselt hulluks
vihm trummeldab vaikselt ta pärlvalgel nahal
kuud seekord ei ole ja keegi ei valva
ta pead milles karjuvad kolmsada vaimu
ta samme ja kukkumist
m
iski ei halva ta kurjade tontide sõnatut võimu
see tüdruk käib üksi sest tee ei saa otsa
ta hoiab end püsti käed otsivad tuge
traataiast või kuivanud kadakaist
king ammu täis kive oks kraapinud nägu
kord vesi sääl puu taga justnagu paist
jalg kiiremalt kannab külm vihm murrab selga
käed haaravad õhust kui okastraat kõigub
ta hellitab musta vett miskit ei pelga
ja varjab kõik selle mis valus
see tüdruk kes üksi maaääre peal tuigub
see tüdruk me kõikide piinasid talus