Leelo Tungal
TOOMINGAVILU
Toomingavilu on vana sõna –
sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema
jahe,
muidu läheks kevad juba liiga magusaks kätte,
nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –
läila!
Olgu siis pealegi varakevadel õhk magusat valu täis,
aga varbad külmad –
toomingavilu tuletab meelde,
et oled maapealne olevus,
kes siis veel?
Kuuskümmend kilo lendlevat hingelist
toomingate vahel ajaks iseendalegi naeru peale!
Olgu siis pealegi toomingavilu,
aga sirelid?
Jah, nüüd juba õitsevad sirelid, sirelid,
ja ikka on nii külm, et kinnasteta välja ei lähe!
Kui see niiviisi jätkub, siis tuleb maasikalegi minna,
mantel seljas ja nahkkindad käes…
Kas pole solvav:
sirelid õitsevad jääkülmal ajal,
noorus möödus sügaval sotsialismiajal?!
Üks ja seesama ööbik
ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus
ja teeb suuri sõnu,
õppimata poole sajandi jooksul
midagi uut –
ja on nagu õige mees pealegi
tänavuseski toomingavilus!
***
Kirjandusteadlasi pole enam ollagi –
nendest on saanud uurijad,
nii et kirjanik elab nagu süüalune,
kelle teod on valvsa uurimise all:
ega see ikka õige asi ole,
kui kodanik hakkab heast peast –
eelarvele ja tagajärgedele mõtlemata –
luuletama!
”Paluks kergemat karistust, uurija!“
mõtleb luuletaja, piiludes lugeja poole:
mine tea, äkki hakkab advokaadiks?
Viimane laiutab käsi
ja mõtleb oma mõtteid:
ega temagi ole eilne –
ammugi teada,
et tegelikult
otsustab asja üle ameerikalik vandekohus,
kollased lehed käes.
Klantsivad, kollased lehed –
tules ei põle, klosetist alla ei lähe,
muudkui loe ja imesta
ja kooguta kohtuotsuse peale…
Otsus on enamasti asjatundmatu
ja ajalik,
aga edasikaebamisele ei kuulu,
nii et süüalusel
tasub uskuda iseenese igavikulisusse
või olla nii igav,
et uurija uinuks
ja vandekohus unustaks…
Aapo Ilves
LAS MA SOSISTA
sõs ku süküs
om muutumah
talves
tuust et suvõaig
lõunahe lindäs
sino ümbre seo käe’
tenopalves
et peät keväjät viil
esihindäh
tolle palvega
kitta saa luuja
tuusama jo
sinno kiä lõi
kuigi pelgä
et meelest
läät är ku
kõrra nädälih
sinno nää-õi
las ma sosista
ilosat juttu
vast om süämest
tuud sisse ei näe
hõõru sälgä
ku lasõt
säält puttu
no vast lasõt
mul hää’ omma’ käe’
om jo maailmah
kõgõ nii kipõ
mille om
tuust jo arvo
saa-õi
selle pelgä
et meelest läät är mul
ku ma täämbä
su henge saa-õi
las ma lunasta
vällä naa’ patu’
olku tettü
vai elo
viil tuu
tiidä olõ-i
ütte viil satu
ku kisk kipra
ja koolõtas puu’
kiä viil tüküs
su tarre kesk talve
kiä viil tulõ
ku ümbre om üü
kiä tuu tulõ
nõst käe’
nii ku palves
sasis hiussit
võtt vallale vüü
lupa hummõl
sust joonista pildi
miä jääs alalõ
är ku ma lää
ku ol’t kappi
är käknü
mu pilli
ja ku jälki
taah kevväi om käeh
Arne Merilai
VÕLUFLÖÖT
kas akadeemias
akadeemiat loetakse
midagi ühe võrgutava
raamatu kohta
nafta asjus
teeb müügimees
selget vahet
mis on savi
publikule meeldida
vastumeelsus
ometi lubab
priipääse
ei ole tarvis
leivapalukest
käest kiskuda
tuju pärast
nõuab ainult
natukene
näitlemist enne ja
aplausi ajal
mõrumeel väsib
peale tükkivalt
uhkelt pirtsutab
järjekorras
suurlinn on koht
kus heidetakse
inime välja
et sisse mässida
tuleks essee
kirjutada mis
põhineb pikal
jälgimispraktikal
nagu kõivu
termiidipesa
mida ei usuta
ega loeta
oma isudes
teisi ei kõlba
süüdistada
kuigi kaua
99
osa sülge
kulub ära
sisetarbeks
1 pross on
loomulik kadu
mis ei jäta
päris kuivale
see lause
esindab sümpaatiat
talle järgnev
melanhooliat
sama salm
väljendab respekti
aga lõpeb
eskapismiga
tunne tundeks
hääbub või tääbub
mõistus ei taipa
tuhkagi vältida
hea on teha
seda mis ütelda
ülejäänu las
kallerdab kunati