SÕDA ON ALLES NOOR
toetan valitsuse poliitikat
õigustan ja õhutan sõda
mu kodanikukohus
on massimõrv
afgaanistaan on õige
iraak on õige ja
iraani on väga vaja
vincendi kohviku
reklaamil on tassil
murtud kõrv
latraalse komisjoni
sulane harri tiido
on õige mees
varblane peos
seisan ta ees
tähelipp katusel
kuri eesel olen
lahel üksik puri
sõda on alles noor
ole õnnistatud
tuumapommpühi maa pealt
moslemikonnpõle veel kord bagdadlõõma igavesti teherankärssa jalta ja potsdam sinu tahtmine sündigu tark saddammeie valitsuse käedon kõrvuni verisedmis siis ikkasiin on pusssiin on kappootavad kerised
õnnistan sind veresaunsilitan sul hellalt peadmu sõda oled alles noorlausa lapskilkame kõik rõõmsaltnagu moona liisatfänniv japs
ole õnnistatud
tuumapommpühi maa pealt
sõnnikust onn
noor veiko märka
kirjutas et tahab
tappa ja põletada
nüüd on ta reformi
erakonnas ja keegi
ei küsi kas tahad
silitan sul hellalt peadmu sõda oled alles noorikka veel laps
me kasvame koos
meil kasvavad karvad
kuhu vaja ja harri tiido
selgitab keda tappa
kellel põletada maja
19. IV 2006
Livia Viitol
KOHTUMINE
ei
ma ei
mäleta teda
pole iial näinud
ta nägu
ega kuulnud
kui kõrge
või madal
oli ta hääl
ent me tunneme
teineteist ära
posti- või raudteejaamade
vestibüüles
vana ooperimaja
esisel trepil
mis tahes linnas
mis tahes maal
ta uhke pilk
täis taevast sära
mu’st läbi vaatab
käsi küsib almust
mõni võõras
teine lindprii
tema kohta ütleb
kolmas oma saatust
temalt teada ihkab
mõnele ta silme põhjast
varivana nägu
nagu kivist veistet kuju
äkki ilmub
seisab seal
ja lihtsalt vaatab –
kuidas sina
ema ema
isa isa
aeg aja haaval
vaatad
kuni kõiki näed
kui oma lapsi
ja siis mingi imeliku
tunde järgi
(sellel tundel
pole nime)
häälel
mis su juurde tuleb
mujalt
pilte mida näinud nemad
sina sõnaks
kordad
mõni ütleb: mäletad
LOITS
seitse ringi päripäeva
seitse vastupäeva
tuul tuleb alla
võtab sõna kaasa
sinu sees sinu hing
puu sees puu hing
sõna sees sõna hing
süda ligi puu südant
sõna ligi võra
võra sees kõla
seitse ringi vastupäeva
seitse päripäeva
ringi kohal ring
ladva kohal
linnusilm
pääseb
läbi silma
sõna
pääseb
hing
ELUMÜÜT
Päikeseketas on õuel
hiidneitsi vasakus käes
tilgub tuld ja kulda
käsi neitsil immitseb verd
soonte sees laulab lind
ketast mere taha ta
ihkab heita
(nii ette näeb müüt)
enne kui viskab
neitsi ketta käest küsib
(nii kõneleb müüt)
kas jaksab too lennata üle mere
nii et ei kustu
ega tuhaks põle
ega purune kildudeks
vastu ilmaserva
ja et kas ikka ta tagasi tuleb
pihust tuld ja kulda
niriseb neitsil
päikesest verd
(on selline müüt)
jääb vee pääle
küütlevast kettast
kirivöötee
rist ruut
romb
kaheksakand
äkitselt lind nagu nool
ühe nurga seest välja lendab –
poegadel
heldeke!
tarvis ju süüa viia –
elu ise ja müüt
Bandit Khan
IMELINE AED
ühtaegu kurb ja rõõmus oli see päev
kui kuiv tuul puhus üle rahutult vaikse tänava
ja veekandjate huuled pragunesid põletavas päikses
nagu mureneb ahastuses eluandja luuletaja süda
tema sõnad jäävad kõlama äravalitud rahva hinges
ja värske vesi niisutab kord janust kurnatud kudesid
aga see päev jääb ja see tuul
üks isa viis oma poja imelisse aeda
mille salapärased varjuandvad rajad
oli ta ehitanud armastusest poisi ema vastu
puulehtede sahin oli ainuke muusika
mis saatis tema vaikseid elutarku sõnu:
“väsitavad on need lagendikud
väsitavad on see kõrb ja kivid
aga sul on õigus nüüd natuke puhata
ja kuulata mind, esitada mulle küsimusi
mida sa oled nii kaua
nii hoolikalt
ette valmistanud
sest inimene ei asu nii pikale
nii ohtlikule
teele ilma põhjuseta
ilma kindlate küpsete
ja läbimõeldud küsimusteta”
pikalt vaikisid veel isa ja poeg tol pühal päeval
selles imelises armastuse aias
õhtu vajus kergena nende mõtlikuile ilmeile
ning tähed langesid koidu eel nagu lehed puult
isegi kõrged müürid mis ümbritsesid salapärast aeda
ei suutnud takistada kõledat tuult
mis puhub läbi inimese õnne ja kannatusea kannatuse