Faktiliselt ja juriidiliselt jõuti uue kirikuorganisatsiooni Eesti Evangeeliumi Lutheri Usu Kiriku põhikirja vastuvõtmiseni ja endise baltisakslastest koosneva kirikuvalitsuse koosseisu väljavahetamiseni siiski alles 1919. aastal 10.–12. septembril. Niisiis tähistas 88aastane Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) suve hakul (2. juunil) Tartus suure pidulikkusega oma 90. aastapäeva, mida peapiiskop Andres Põder on oma läkitustes ja esinemistes nimetanud ka rahvuslikuks aastapäevaks, seostades tollast kirikukongressi omariikluse sünniga. Kui XIX sajandi eesti rahvusest pastorid (Jakob Hurt, Rudolf G. Kallas jt) kujutasid luterlust ja luterlikku kirikut estoforosena ehk eestluse kandjana ja garantiina, siis EELK on taaselustamas ja loomas ideoloogilist müüti, et EELK kui vaba rahvakirik on ka eestlaste omariikluse kandja ja garantii. Rahvata rahvakirik soovib olla kirikuks riigi jaoks ehk riigi kirik.
Vaba kirik on saanud vabaks rahvast
Tuntud 1960ndate Taani teoloog Peter Stokholm on öelnud väga tabavalt: “Rahvakiriku suureks ohuks on, et sel on võimalik pikka aega olla olemas ka veel pärast seda, kui see on juba tegelikult surnud.”2 1935. aasta Eesti-Soome kirikuõpetajate konverentsil kuulutas piiskop Hugo B. Rahamägi üsna pateetiliselt, et luterlikku kirikusse “kuulub terve Eesti rahvas”. Taibanud ilmselt selle väite sisulist tühjust, lisas ta, et “Jumal võib ka kivest Abrahamile lapsi äratada”. Luterlik eestlaskond, mis enne II maailmasõda moodustas rahvaloenduse andmetel elanikkonnast 89%, oli 2000. aastaks kokku kuivanud 11%-le (152 237). Vabatahtliku liikmeannetuse tegi kirikule 2006. aastal veel ainult 39 807 täisealist, mis on kõigi aegade madalaim tulemus. Seega toetab luterlikku kirikut oma rahaliste annetustega umbes 26% liikmeskonnast. Võrreldes seda tulemust 1922. aastaga, kui ligi 910 000 luterlasest tasus liikmeannetuse ainult 266 371 täisealist ehk 29% ringis liikmeskonnast, võib ilmselt uskuda, et just sellisesse protsentuaalsesse vahemikku jääbki luterliku kiriku aktiivne liikmeskond. See arv ei ole muidugi lõplik tõde, sest liikmeannetajate hulgas ei kajastu kiriku noored. Aga see on kindlasti suunda näitav ja kinnitab, et luterlus ei ole jõudnud saada kogu rahva ja kodanikuühiskonna usutunnistuseks ning luterlikust kirikust ei ole saanud rahvakirikut. EELK kui vaba rahvakirik on saanud vabaks rahvast, kuid lihtsalt sakramentaalseks või usutunnistuslikuks kirikuks taandumise asemel otsib see siiski veel võimalusi rahvani, peamiselt eestlasteni jõudmiseks. Sellises püüdluses pole midagi imelikku, sest iga rahvuslik institutsioon vajab oma eksisteerimiseks rahvast. Kui pole rahvast, pole ka riiki ega rahvakirikut.
Kirik ja religioon on osa ühiskonnast. Mida rohkem elanikkonnast kuulub ühte või teise kirikusse, seda nähtavam on selle kiriku ühiskondlik positsioon. Kirikute ühiskondlik positsioon oli 1970ndateks Euroopas taandunud suurelt osalt ainult usuliseks ja nüüd on käes aeg, kus kirik on kaotamas ka usulist positsiooni. Mistõttu, kui puudub usuline positsioon, soovitakse taas leida võimalus poliitiliselt positsioneeruda. Nähtus ei ole sugugi homogeenne. Luterlik sotsiaaleetika suhtub oma kahevalla õpetuse tõttu kiriku poliitilisse tegevusse mõne teise kirikuga võrreldes tagasihoidlikumalt, kuid seal, kus nad moodustavad enamuse (täna on Eestis õigeusulist elanikkonda arvuliselt juba rohkem) või on seda sajandite jooksul olnud, on nad ka poliitiliselt aktiivsemad. EELK korraldatud 2005. ja 2006. aasta konverentsidel “Kristlikud väärtused Eesti poliitikas” on luterlik kirik soovinud “eetilise häälena” eestlasteni jõuda poliitiliste erakondade kaudu. See kinnitab veelkord, et ühiskond ehitub peamiselt poliitiliselt ja parteiliselt, aga mitte religioosselt ja kiriklikult. Kui erakonnad asetuksid toetama ja propageerima üksnes luterliku kiriku sõnastatud kristlikke väärtusi, siis oleks sild mingi osa rahvaga ju erakondade kaudu loodud ning EELK võiks tunnetada ennast Eesti rahvale ja riigile vajaliku kirikuna. Kui riik annab ühele kirikule (luterlikule rahvakirikule) ülesande tuletada meelde ja parandada ühiskonna ja selle liikmete moraal-eetilist elu, siis peaksid kõik (luterlikku) rahvakirikusse või võimalikku riigi kirikusse mittekuuluvad eestlased kujutama Eesti riigile ja kogu ühiskonnale mingit ebamäärast ohtu.
President Toomas Hendrik Ilves ütles EELK 90. aastapäeva kõnes: “Siin ongi kiriku suur tööpõld, võimalus vaba rahvakirikuna ja kohustus oma tõekspidamistest lähtuvalt toetada riiki moraalse julgeoleku tagamisel.”3 Selline arengusuund, kus kirikule antakse sotsiaalse moraalivalvuri roll, ei peaks kuuluma tänasesse Euroopasse. Kui EELK, mis ei ole suutnud olla Eesti elanikkonna enamuse kirik, soovib sellest hoolimata olla riigikirik, siis tuleks sel koos teiste Eestis tegutsevate kirikutega pöörata tõsist tähelepanu integratsioonile. Kui mõelda ainuüksi integratsiooni raskustele, siis ei saa EELK üksinda olla kirik riigile, sest sel pole kuulajaskonda venekeelse elanikkonna hulgas. Järelikult peab ka Apostellik Õigeusu Kirik, eriti Moskva patriarhaatkonda kuuluv, olema riigikirik.
Milleks elitaarsetele eestlastele religioon?Kuigi eestlane võib tänagi tunda kultuurilist sidet luterlusega ja luterliku kirikuga, ei tee ta seda ilmselt rahvuslikel ja riiklikel põhjustel, et oma hoiakute ja kirikusse kuulumisega maagiliselt nii eestlastest kui ka riigist eemal hoida võimalikke katastroofe. Eestlane ei otsi ka oma usulis-moraalsetele küsimustele enam ilmtingimata vastuseid luterlikust õpetusest ja isegi mitte kristlusest. Ja ometi uskus peapiiskop Jaan Kiivit juunior ilmselt oma surmani nendesse sõnadesse, mida ta ütles 1995. aasta novembris Helsingis: “Olen endiselt seda meelt, et rahvusliku identiteedi ja ühiskonna tervise ning tasakaalukuse üheks faktoriks on religioon; Eesti tingimustes seega primaarselt luterlik usutunnistus.”4 Mati Heidmets on hiljuti tõdenud, et “religiooni ja autoriteediga seotud väärtused on eesti inimese jaoks suhteliselt vähem olulised ja grupikuuluvus ei ole, võrreldes paljude teiste rahvastega, eesti inimese valikuid oluliselt suunav tegur.”5
Kuna eestlane on väidetavalt kultuuri ja hariduse usku, siis on valdavalt eestlasi senini köitnud luterluse elitaarsus, millel pole tingimata midagi pistmist luterliku õndsusega ega rahvakirikuga. Luterlik usupuhastuspüha ei ole riigipüha ega rahvuspüha. Neid luterlasi, kes tähistaksid luterlikku usupuhastuspüha piduliku tordisöömise ja küünla süütamisega, ei ole ilmselt ka kuigi palju, kui üldse. Kui eestlase luterlus on ainult elitaarne, siis võib seda pidada ka lihtsalt uhkuseks. Uhkus aga soodustab jällegi pimedat lojaalsust, kus elitaarsus ise ongi tõde. Seepärast võiks kultuurrahvuslik luterlus tähistada mingit muud väärtust, millest tasuks mitte pimedast lojaalsusest, vaid väärtust endale teadvustades kinni hoida. Niikaua kui eestlane ei lepi endale autoriteedi- ja müüdiusuga päheistumisega, tülgastab pimedat lojaalsust, niikaua on ta suutnud säilitada vähemalt kultuurluterliku põhiväärtuse ehk inimese, kes uurib kõike, ka pühakirja ja rahvuslikke müüte, nii endisaegseid kui ka uusi, südametunnistuse ja mõistusega.