Selle päeva kiituseks

Iga päev ajame asju, kõndides üksteisest mööda, vaadates üksteisele otsa
või mitte, hakates rääkima või juba rääkides. Kõikjal me ümber on müra. Kõikjal me
ümber on müra ja põldmarjapõõsad, okkad ja lärm, iga viimne kui esivanem me keelel.
Keegi traageldab kleidiveert, keegi nõelub mundrit, keegi paikab autokummi, parandab
asju, mis parandamist tahavad.

Keegi üritab kusagil muusikat teha – puulusikatega bensutünnil, tšelloga, boombox’iga,
suupilliga, suuga.

Üks naine ootab koos pojaga bussi.
Talumees silmitseb muutlikku taevast.
Õpetaja lausub: „Võtke pliiatsid välja. Hakake pihta.”

Me kohtume sõnade kaudu, torkivate ja tasaste sõnade, sosinate ja ilukõnede;
sõnade, millest mõelda ja mille üle mõtelda.

Me ületame mudaradu ja maanteid, mis märgivad mõnede meelekindlust, ja teisi,
kes ütlesid:
„Pean nägema, misasjad teisel pool on; ma tean, et seal teedpidi eemal ootab
midagi etemat.”

Meil tuleb leida turvaline paik; me kulgeme sellesse, millesse veel
ei või näha.

Ütle otse, et paljud on surnud selle päeva nimel. Laula ne surnute nimesid,
siia kes meid on toonud, kes rajanud raudteerööpad, püstitanud sillad, korjanud puuvilla
ja salati, kivi-kivilt üles ladunud hiilgavad hooned, mida nad puhtana peavad
ja kus tööd teevad.

Laula heitluse kiituseks; selle päeva kiituseks. Laula iga käsitsi maalitud sildi kiituseks;
ja köögilauaäärsete arutlemiste.

On ühtedel elujuhiseks „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”

Ja teistel, et esmalt sa ära tee kurja, ja ära himusta enamat kui vajad.

Ja ehk ongi armastus vägevaim sõna, armastus ülem kui abielulik,
pojalik, rahvuslik.
Armastus, mis valab ainalaienevat valguslaidu. Armastus, mis ülekohut
ennetama ei pea.

Tänases terases sädelemises, ses talvises õhus võib sündida kõik, võib
alata iga lause.

Veere peal, ääre peal, harjal – ses valguses edasi kulgemist kiitku
su laul.

Luuletuse esmaettekanne toimus teisipäeval Washingtonis. Tõlkinud Karl Martin Sinijärv.