Aprillis möödus Georg Lurichi (1876–1920) sünnist 145 aastat. Lurich ei ole üksnes Eesti raskejõustiku olulisimaid alusepanijaid, vaid suurimaid eestluse kandjaid ja kultiveerijaid läbi aja. Lurichi tähtsus seisneb ennekõike tema tohutus mõjus massidele – sealhulgas inimestele, keda vaimuväli ei kutsunud. Ehkki Lurichi kultuurilooline suurus on vaieldamatu, on temast kirjutanud peamiselt spordiloolased (eriliselt väärib esiletõstmist Paavo Kivine). Kuna akadeemilisele ringkonnale on Lurich jäänud pigem võõraks, puudub tal meie ajaloonarratiivis kindel koht.

Selle narratiivi keskmes on kõrgkultuur, vaimuväli, trükisõna ja poliitiline mõte. Mõistmaks aga, millised jõud ja impulsid on inimesi suunanud, tuleb põllumajandus-, karskus- ja käsitööseltside kõrval uurida ka spordiseltse, poliitilise mõtte kõrval spordimõtet, muusikaharrastuse kõrval spordiharrastust, laulupidude kõrval tsirkuseetendusi, tšempionaate jne. On ilmne, et spordisfäär või – veel üldisemalt – kehasfäär on väärtussüsteemi suuresti mõjutanud.

Eestlastest maadlejate-jõumeeste rohkus oli Lurichi ajal suisa fenomenaalne. Enamik suuri maadlussportlasi, kes on oma võitudega turgutanud rahvusidentiteeti, oli ühel või teisel kombel temast inspireeritud. Suunanäitajana tõestas Lurich, et spordi toel võib jõuda kaugele. Võib vahest öelda, et maadluse vallas õnnestus eesti rahval end esimest korda maailmas tõeliselt maksma panna. Ei olnud ju toonane maadlus pelgalt põnev spordivaatemäng, vaid ka rahvuslike tungide põrkumise pingeväli. Nii on Lurichi eneseteostus ühtlasi ka rahvuslik eneseteostus.

Rahvus kui liikumapanev jõud

Ärkamisajal kuulus omariikluse mõte fantaasiavaldkonda, kõigepealt tuli rajada alus rahvustundele. Vene riigivõimult loodeti idealistlikult toetust eestlaste õiguste laiendamisele, millega pidi kaasnema põlisvaenlase ehk saksa mõisnike õiguste ja privileegide kahanemine. Kahepäise kotka laiade ja tugevate tiibade all oli mõte rahvusriigist igas mõttes habras.

Kuna venestamine lisas rahvuslikule ärkamisele puhuti isegi hoogu, ei tuleks kummatigi Lurichit käsitleda viimase lootuskiirena öös, vaid taganttõukajana, innustajana, järeläratajana vms. Ja teistpidi: kui ärkamist oleks ähvardanud nurjumine, ei oleks Lurichist ilmselt saanud rahvuslikku suurkuju. Lurich asetub seega üsna sujuvalt terviklikku ärkamisaja konteksti: ta mitte ei täida lootuse kadumise tõttu tekkinud auku, vaid täiendab ja tugevdab paisuvat rahvustunnet.

Sündinud 1876. aastal, oli Lurich piisavalt vana, et saada osa ärkamisaja aktsioonidest ja tundetulvast. Lurichi koolimineku ajaks oli venestamine juba alanud, kuid ometigi asutati rohkelt seltse, peeti laulupidusid, levisid liberaalsed ja sotsialistlikud ideed, koguti pärimust jne. Koos vanema vennaga kogus rahvaluulet ka Lurich. 13aastasena kirjutas ta Hurdale kirja, kus teatab, et on „hakkand esiwanemate warandusest midagi unustamise eest hoidma“. Rahvuslusest kujunes tema elu kandvamaid motiive. 1899. aasta sügisel sõitis Lurich Lääne-Euroopasse, kust kirjutas Postimehele: „Ma olen siin maal muud kui selle pärast oma jõudu näidanud, et Eesti rahvas näha võiks saada, et ma täielik Eesti rahva poeg olen ja oma sugurahvale ka võõral maal jõu poolest jälle au võin teha.“¹ Seega täitis ta võõral maal oma arusaamise kohaselt rahvuslikku ülesannet.

Lurichis ilmneb Paavo Kivise sõnade järgi rahvusliku suutmise mõõde. Kui Jakobson ütles, et „üksi selle käes on õigus ja võimus, kes ennast ise kui mees üles teab näidata“, siis need sõnad on justkui materialiseerunud Lurichis. Oma rahva kangem poeg näitab küllap selgemalt kui keegi teine, et ka väike võib olla suur. Ta ise ütleb: „Inimene võib enesest kõik teha, kui tal aga tahtmine on, ja tulevik saab ainult selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine tugevam on kui liha“.²

Kuna Lurich teadis, et inimeste järeletegemise tung on väga suur, siis ta isegi ei mõjutanud inimesi, vaid just mõjus nende peale ehk tunti vajadust järgida tema eeskuju. Peaaegu alati, kui Lurich kuskil üles astus, puhkes kohaliku noorsoo hulgas jõukarastamise ja heitlemise palavik. Ta inspireeris inimesi kõikidest ühiskonnakihtidest: voorimehedki mõõdavad seisuplatsil jõudu. Lurich oli oma mõjujõust teadlik ning arvas, et elav eeskuju mõjub kui ärritaja ja ärataja ning on rohkem väärt kui sada jutlust. Vahetu isiklik eeskuju ongi see, mis eristab teda tuntud rahvajuhtidest – vaimuvara kasvatajaist ja jutlustajaist. Kuna Lurich kündis maist ja igaühele arusaadavat põldu, oli tal viimaste ees selge eelis. Just seepärast kaebab „eesti kultuuri agar reamees“ Hindrik Prants 1900. aastal Lindas: „Kui siis, nagu tihti nähtud, „jõuumeeste“ etendusel rahvast kui murdu koos on, õ p e t l i s e l koosolekul aga ruumid tühjad, siis pole see kellegi rahva tervise, vaid ennemini haiguse märgiks.“³

Lurich oli tõepoolest erakordselt populaarne, kuigi tema nägemiseks tuli tavaliselt lunastada pääse. Polnud üldse haruldane, kui vaatemänguhuviliste arv ületas ruumi mahutavuse ja ta kutsuti lavale tagasi 15 korda vms. „Näha Lurichi – see tähendas neile [poistele] umbes sama kui näha elavat jumalat.“⁴ Oma aja superstaarina, kui võib kasutada sellist terminit, oli tal positsioon, milleni ei küündinud ükski teine eestlane. Eeskujude ja kangelasteta on raske võidelda suurte väärtuste nimel. Ka mälestus Lurichist oli osale inimesist omamoodi toeks ja innustuseks, nii Vabadussõjas kui ka vabariigis. Seepärast oli Lurichi nimi suure au sees: ta oli „laiema rahva lemmik ja meie rahvuslik uhkus“.

Aga Eesti asja kõrval esineb ka Euroopa asi. Lurichi näol oli sündinud mustereurooplane veel enne, kui Gustav Suits jõudis sõnastada oma kuulsa loosungi eestlusest ja eurooplusest. 1936. aastal kirjutatakse Uudislehes: „Ta purustas lihaste jõuga Eestit Euroopast lahutava müüri ja domineeris seal hiljem oma mõistusega.“⁵ Samavõrd kui Lurich viis eestluse Euroopasse, tõi ta ka Euroopa Eestisse. Lurich üksnes ei levitanud teavet, mis on mujal, vaid demonstreeris, et ka matsil on võimalik tsaaririigi piiridest väljaspool läbi lüüa. Viimast tõestas ta õigupoolest korduvalt, võttes endaga läände kaasa Abergi ja teisi andekaid maadlejaid.

Ehkki Lurich oli rahvuslikult meelestatud, ei olnud ta poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Lurich vastustas kohati üsna tugevalt sakslasi, kuid Vene võimu vastane ta polnud. Vene riiki nimetas Lurich isamaaks ja tegutses mõnelgi juhul selle huvides, riskides seejuures ka oma julgeolekuga, nagu nüüd teame. Lurichi-suguse maailmakodaniku jaoks ei rippunud rahvuslik ega isiklik eneseteostus ära riigikorrast: rahvuse püsimise eeldus vormub tahtes ja ühtsuses. Ta oli seisukohal, et iseseisvus kaotati just ühtsuse puudumise tõttu. Kui hakkas levima kuuldus võitlusest Eesti iseseisvuse eest, lõi Lurich võimalust mööda selles kaasa.

Uudne kehaparadigma

Kivine kirjutab: „Kui ilmus Lurich, elati veel aegu, mil jõud oli funktsionaalne väärtus, mehe mõõdupuu.“⁶ Kahtlemata on jõu keel universaalne, kuid see väide vajab nüansseerimist: nimelt ei ole jõud eesmärk, vaid vahend. Praktiline meelelaad ei võimaldanud väärtustada jõudu selle enese pärast.

Lurich elas ajal, mil ühiskond moderniseerus. Polnud sfääri, mida see protsess poleks mõjutanud. Ühes väärtussüsteemi põhjaliku uuenemisega muutus ka arusaamine kehast ja jõust. Inimese kõrvale oli astunud masin, mis on palju suurema jõu allikas kui mis tahes elusolend. Aduti, et masina abil jõuab rohkem, kiiremini ja ka paremini. „Kes sadamas raskeid asju laevale kannab ja kes põllult suuri kiva ära veeretab – nendel läheb jõudu tarvis. Juba võivad aga ka neid töösid nõrgad mehed kunstliste abinõude varal korda saata“ kirjutatakse Olevikus sajandi algul.⁷ Masin on progressiusu kese: selle abil pidi saama võimalikuks probleemide lahendamine, ühiskonna kiire areng ja looduse alistamine. Kehaline tugevus oli endiselt väärtus, kuid üksnes sellest enam ei piisanud, isegi mitte maal. Kultiveeriti vaimlist kasvamist: töö peaga ei ole vähem oluline kui töö käega. Teatud ringkondades sporti, eriti aga raskejõustikku, ei hinnatud. Seda ennekõike seepärast, et jõuharjutused näisid inimkonda kallutavat tagasi „sügavale alla metsrahvaste liiki“, see tähendab eemale vaimlisest arengust ja küpsusest.

Kuidas seostub see Lurichiga? Ta ei olnud sünni poolest suur ega ka ülemäära tugev, ent sai selleks, kasutades ära parima kättesaadava informatsiooni keha muutmise, tervise ja sportliku arengu kohta. Ta töötas välja uue maadlustehnika ja arendas seda lakkamatult. Lurich sai (spordis) suureks tänu intellektile. Maadlus ei olnud Lurichile üksnes keha asi, vaid seisis vaimu teenistuses. Tähtis on, et jõukarastusega kaasneb tervis, mis on meie „ilmalikus elus kõige suurem õnn“.⁸

Raskejõustikku vastustavatele rünnakutele reageeris Lurich elavalt ja argumenteeritult. Ta annab mõista, et tehes maha kehakarastamist, on jäädud kimpu selle tõelise olemuse adumisega, sest sport on ainus, mis aitab tehnoloogia („kunstlike abinõude“) laialdase rakendamisega kaasneva nõrkuse ja haiguse vastu. „Maadlemise ideaalne ülesanne on, nagu kord öeldud, selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimesesoole hüüaksime,“ kirjutab ta.⁹ Lurich nägi ette moderniseerumisest sündivaid tõsiseid probleeme ning see lubab rääkida temast kui visionäärist. Lurich ja tema kaaslased külvasid seemne, millest pärast suuri sõdu sirgus megaäri, mida tunneme fitnessitööstusena.

Modernsuse vaim

On väga raske hoiduda Lurichit nägemast suure indiviidina – protagonistina ajaloo näitelaval, kuid ruum tema ümber pole tühi. Siingi on eelnevusi, järgnevusi, vastastikmõju, seotust jms. Rääkides toimijavõrgustikust, kuhu Lurich asetub, peab kindlasti mainima Gustav Boesbergi, Adolf Andruškevitšit, dr Krajewskit, Tõnis Ervinit, kaaluvihte tõstvaid pagariselle Hans Luuri pagari­äris, linnast linna reisivad välismaalastest jõumehi, Tallinna Vabatahtlike Atleetide Klubi, Lootuse seltsi, Linda aeda, dr Krajewski „jõustikukabinetti“, rahvapidusid-võidutõstmisi, jõuetendusi jne. Arvesse tuleb võtta ka muud toimijad, näiteks linn, milleta poleks tekkinud professionaalset maadlust, või tehnika, sest rongi, aurulaeva ja telegraafita poleks Lurichist kunagi saanud ülemaailmset spordikuulsust. Mis puudutab veel tehnoloogiat, siis on väidetud, et Lurich oli esimene eestlane, kes sajandi algul Inglismaal filmilindile jäädvustati.

See, kuidas Lurich haakub modernsuse paradigmaga, on täiesti ainulaadne – ta on tõepoolest moderniseerumise tunglakandja. See väljendub nt tema rahvusvahelises haardes ja kohanemisvõimes. Ehkki reisida oli tollal kohutavalt raske, liikus ta pidevalt ringi nii kodumaal kui ka maailmas. Hackenschmidti kõrval oli Lurich kõige tuntum eestlane, kelle kuulsus ulatus Ameerikasse ja Aasiasse. Paljudes riikides tunnustati teda maadluskorüfee ja -õpetajana, spordiklubid kandsid Lurichi nime jne. Oma truppi koondas Lurich võimalikult paljudest rahvustest inimesi, pidades silmas, et iga inimene tõmbab etendusele kaasmaalasi. Niivõrd kõrge mobiilsuse ja globaalsuse astmega kaasnevad täiesti unikaalsed kogemused, teadmised ja oskused, kuid ka teatav pidetus ja ebastabiilsus.

Kahtlemata käib modernsuse vaimuga kokku ka progressiivne, idealistlik maailmavaade. Euroopaliku isikulise kultuuri esindajana uskus Lurich, et teadmiste ja tahte abil võib saavutada mida tahes. Lurich oli mitmekülgne: ta harrastas elu jooksul mitut spordiala, oli musikaalne, huvitus esoteerikast, mängis malet ega ütelnud ära kaardimängust. Ühtviisi vabalt lävis ta nii ühiskonna eliidi kui ka maameestega, oli hea kõnemees, aga samal ajal kirjutas palju. Ta oli ka treener, ettevõtja, õpetaja ja organisaator. Kuna Lurich mõistis, kui oluline on koostöö, kuulus tema (kutseala) võrgustikku loendamatul arvul inimesi, seejuures ka mitu ajastu suurvaimu. Hõivatud mehe kohta oli Lurichi korrespondents aukartustäratav (mõnel päeval saatis ta 40–50 kirja/telegrammi). Selle kõige tõttu oli ta väga hästi informeeritud.

Lurich tajus hämmastavalt hästi aja eripära, mis on tegelikult ka globaalse läbimurde eeldus. Ta pakkus inimestele, mida nood vajasid: meelelahutust, individuaalse eneseteostuse võimalust uuel viisil, maailmapildi laiendust, visiooni jne. Ta võlus, sest tegi seda, millest teised ei osanud või ei julgenud mõeldagi.

Lurich nägi igas olukorras võimalusi ja oskas rahaga ümber käia. Ei peljanud ta kasutada ka mänedžeri teenuseid, mis tagas palju suurema efektiivsuse, ja sai aru, milline jõud peitub reklaamis. Oma ürituste reklaamimisel näitas ta üles tõelist leidlikkust. Kui Lurichit süüdistati tšempionaatide korraldajana kokkumängus, eitas ta seda kategooriliselt, kuid rakendas ikkagi igasuguseid trikke etenduste atraktiivsuse tõstmiseks. Teades, et oluline on nii vorm kui ka sisu, kujundas ta teadlikult enda ja oma hoolealuste kuvandit. Põhimõttelistes küsimustes olid aga ebaõiglus ja kuritarvitused Lurichile väga vastumeelt. Oma nime kaitses ta igal võimalusel, käies vabalt ja osavalt ümber pressiga (temasse puutuv pidi olema õigesti kajastatud ka Eesti saksakeelsetes ajalehtedes), ega peljanud pöörduda ka kohtusse.

Ka Lurichi välimus erines märkimisväärselt teiste maadlejate omast: see sportlik mees riietus elegantselt ja moodsalt, ei olnud tal ei habet ega vuntse ning ta juuksed olid pügatud võimalikult lühikeseks. Tol ajal oli alasti keha tabu, kuid Lurichile oli see midagi väga loomulikku: liikumas oli sellisedki pilte, kus ta on täiesti alasti.

Vastuoluline Lurich

Ta hoidus teadlikult avamast oma siseilma, mistõttu jäi mõistetamatuks (või pigem mõistatuslikuks). Adudes selgelt, mida tähendab olla avalik persoon, lõi ta soodsa pinnase, et tema nime ümber kujuneks müüt juba tema eluajal. Varane surm tuli müüdile vaid kasuks.

Lurichit on raske määratleda. Lurich vaatles maadlust kui kunsti, olles seetõttu esteet, kuid süvenes seejuures maadlusse põhjalikult ja kaardistas seda eriteadlase kombel, väärtustades muu hulgas maadlusterminite arendamist. Lurich oli ka artist, sest (eriti tema enda) maadlus pakkus naudingut meeltele. Maadleja Zbyszko-Cyganiewiczi hinnangul suutis ta „käsitleda pealtvaatajate tundemeeli samasuguse virtuooslikkusega nagu Heifetz viiulikeeli“.¹⁰ Paul Pinna ütleb, et „Lurich oli meie kõige suurem näitleja“.¹¹

Ühest küljest oli Lurich tuline rahvuslane, kuid teisest küljest suur eurooplane – mitte teoreetiliselt, kirjasõna vahendusel selleks saanud, vaid essentsialistlikul tasandil. Õigupoolest on ta üsna ebaharilik eestlane: trikster, homo ludens, demiurg, mees mitme näo ja rolliga. Kaasaegsed rõhutavad tema intelligentsust, vaimukust, sugestiivsust, head kõnelemisoskust ja keeleandi. Lurich oli ühendaja: ta põimis kokku vana ja uue, suure ja väikese, kehalise ja vaimse, kauge ja lähedase, ideelise ja reaalse jne. Ta oli ülivõimas inspireerija, õpetaja, kehalisusideoloog, suunaseadja, sisuliselt institutsioon – ja muidugi ka oma aja modernsemaid eestlasi.

Moderniseerumise tuumas peituv konflikt väljendub sageli psüühikas: muutused on kohati nii jõulised, et inimesed ei suuda nendega kohaneda. Mida võis läbi elada niisugune ülimodernne inimene nagu Lurich? Ta ei õpetanud üksnes, kuidas maadelda või olla oma rahva vääriline, vaid selgitas ka, kuidas saada paremaks indiviidina. Tema sõnum oli, et tuleb karastada keha ja hoiduda alkoholist, tubakast ja lihalikest kiusatustest. Ent mida aeg edasi, seda enam kaugenes ta ise enda loodud standardist (kirjutas öösel, jõi, ignoreeris terviseprobleeme jne). Tekkis lõhe sõna ja teo vahel. Vahest uue sajandi esimese kümnendi teisel poolel jõudis Lurich selgele arusaamisele, et täiuslikkus ei ole võimalik, ja isegi kui oleks, ei või see olla eesmärk, sest teeb inimese õnnetuks ja üksikuks. Lurich seda sisimas ilmselt oli, miks muidu tõi ta võrdluse maadlejate ja loomade vahel.

Lurich oli seltskondlik, särav, humoorikas, hurmav, tugev ja tahtejõuline, kuid ta oli ka temperamentne, kaasaelav, empaatiline ja tundlik. Selline kombinatsioon võib kergesti viia sisepingeteni. Teame, et küpses eas vaevas Lurichit närvilisus ja unepuudus. Moderniseerumise kontekstis võib see olla märk kohanemisraskustest (närvisüsteemi ülestimuleerimine, ebakindlus). Asjaolu, et Lurich oli kõigest inimene, teebki temast tõelise kangelase, kes väärib meelespidamist.

1 100 aastat Eesti raskejõustikku. (1888–1988). Koost Lembit Koik. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996, lk 29.

2 Georg Lurich, Võitlus – tervise allikas. Rmt: Lurich. Koost Paavo Kivine. Olympia, Tallinn 2011, lk 322.

3 Hindrik Prants, Athletika. Toimetuse järelsõna. – Linda 31. X 1900.

4 Esimesed tõstevõistlused Eesti Vabariigis. – Uudisleht 27. V 1937.

5 Lurich ja Lembitu. – Uudisleht 19. II 1935.

6 Paavo Kivine, Lurich, lk 11.

7 Kirjad. – Olevik 4. XII 1901.

8 Georg Lurich, Toimetusele tulnud kiri. – Postimees 17. XII 1901.

9 100 aastat Eesti raskejõustikku, lk 41.

10 Paavo Kivine, Lurich, lk 300.

11 Samas, lk 173.