Kui otsustada „Ühe suvepäeva” minimalistlikkuse, traagilise tundetooni, tegelaste (mehe ja naise) täpselt määratlemata suhete, teksti nappuse taha peitunud varjatud tundekoormuse järgi, siis on Fossel meie praegustest dramaturgidest sugulust Jaan Kruusvalli hilisemate näidenditega, eriti „Hullumeelse professoriga”. Fosse, kes elab praegu Bergenis, on üles kasvanud fjordi ääres mäestikulises paigas, mis näib olevat jätnud pitseri ta loomingule. Vähemalt toimub nii „Ühe suvepäeva” kui ka tema mõlema eesti keeles ilmunud romaani („Pelgupaik” ja „See on Ales”) tegevus fjordiäärses maakohas, peategelaseks on introvertne inimpelglik mees, traagilist õhustikku loomas ühe tegelase kadumine või suitsiid. Erinevalt meie noorema põlve dramaturgidest, kellest enamik on ka oma näidendi lavastamisega kätt proovinud, ei ole praegu 52aastane Fosse seda teinud – ta hindab oma kirjanikuvabadust.
Nagu öeldud, toimub „Ühe suvepäeva” tegevus üksildases inimtühjas fjordiäärses maakohas, kuhu mees ja naine on juba aastaid tagasi linnamelust pagenud, lootes leida seal harmoonia ja rahu. Viimased hakkavad paraku käest libisema. Inimpelglik mees võõrandub üha rohkem ka oma naisest ja kodust, veetes peaaegu kogu aja väikeses paadis fjordiveel. Mehe küljes rippuv (ja merd pelgav) naine kannatab. Nende suhetes ei ole midagi otseselt dramaatilist, mees vaid kipub ära, ilma et ta naisele midagi ette heidaks. Igatsus ära, igatsus merele, igatsus teadmatusse – lõpuks ka olematusse.
Näidendi Theatrumis lavale toonud Lembit Peterson märgib „Ühe suvepäeva” kavalehel, kui tugevalt näidend teda lugemisel puudutas, ta oli sellest lummatud ja avastas näidendi probleemides iseennast. Ta pihib: „Olen minagi lahkuja vaikusse, ära. Rahuotsija. Põgeneja, kes igatseb taga inimesi, kelle juurest on lahkutud või kellel lahkuda lastud, ja maad, kust minema mindud.”
Näidendis on olulisem sellest, mida öeldakse, see, mis jääb ütlemata. Üha samasusi kordav dialoog mehe ja naise vahel ei väljenda otsesõnu palju, peites endas ometi allhoovustena naise kibestumist ja hirmu ning mehe põiklemise taha varjuvat võitmatut ära-soovi. Teatrit ilmselt hästi tundev Fosse panustab tugevalt näitlejatele. Tema minimalistlik, näiliselt väheütlev, kuid võimalusterohke dialoog tuleb näitlejail lahti mängida. Ülesanne pole kergete killast, nõuab kogenud tippnäitlejaid. (Mäletan, kui hästi said analoogselt raske ülesandega hakkama Eesti Draamateatri meisternäitlejad Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp ja Guido Kangur Lars Noreni samuti teksti lahtimängimist nõudvas „Vaikses muusikas”).
„Ühes suvepäevas” on toimunut kujutatud üksi fjordi äärde elama jäänud vanema naise tagasivaatena oma elu ühele saatuslikule päevale. See päev tema elus, mil salapäraselt jäi merel kadunuks tema mees, seisab (ja on ilmselt aastaid seisnud) painavana ta silme ees. Mälupildis tulevad lavale naine ise noorena ja ta merele kippuv mees, keda naine püüab tagasi hoida ja siis ikkagi minna laseb. Dialoogitagune on tiine naise kibedusest ja valust ning mehe hoolimatusest. Mehe otsus tormisele merele minna ja sinna jäädagi on teadlik ja tahtlik, nagu ilmneb ta asjade korrastamisest enne äraminekut. Vanema naise kibestumus ja valu põimuvad enesesüüdistusega ja arusaamatusega – mehe motiivid jäävad talle mõistmatuks. Noore naise esialgne siiski veel lootusrikas ootamine asendub ühest hetkest tuima lootusetusega. Pidevalt koos mälestustegelastega laval viibiv vanem naine püüab tagantjärele toimunut mõista või mõtestada.
Raskus näitlejate (ja eriti noort naist mängiva Maria Petersoni) jaoks peitubki selles, et valu võõrduva mehe pärast oleks tajutav kui pikaaegse protsessiga kogunenud taak ja pettumus. Niipea kui see muutub hetkelise meeleseisundi väljapahvatamiseks, nagu nüüd kipub juhtuma, kaob huvitavus. Võib-olla nõuaks selle elatud elu raskuse väljatoomine lihtsalt suuremat elukogemust, kui noorel näitlejal on võtta.
Introvertse, inimpelgliku, rahutult ära igatseva mehe roll ei mõju veenvalt ka Ott Aardami kehastuses. Näitleja mängitud lõbustatud, oma naisest kergelt lahkuvast mehest on raske uskuda teadlikku surmaminejat, nagu see näidenditeksti järgi peab olema. Võib küll aru saada näitleja taotlusest leida kannatuse otsese kujutamise asemel seda varjavaid toone, kuid põhimeeleolu peaks olema selle alt ometi tuntav. Või tahtiski näitleja kujutada kergendust elust lahkumise puhul? Kuid seegi ei sünni ometi lõbustatud meeleolus. Noore naise pinevat ooteseisundit mehe tagasiootamisel väljendab Maria Peterson peamiselt stuuporisse vajumisega: liikumatult, pilk põrandal, ümbrusele reageerimata istub ta diivanil. Stuupor võib sellises situatsioonis olla küll õige meeleseisund, kuid liiga pikalt, ilma mingite väljendusvahenditeta, ilma üleminekuta lootuselt lootusetusele (nagu see vanema naise teksti järgi peaks olema) on see mõjutu. Naise kaotusetraagikat jagavad ja püüavad teda toetada naisele külla tulnud sõbranna (Anneli Tuulik, kes mängib olevikupiltides ka vanemat sõbrannat) ja tema mees (Marius Peterson). Oma hoopis lihtsama ülesandega, alguses elu toomisega siinsesse vaikusse ning seejärel inimliku empaatia kujutamisega, saavad mõlemad näitlejad igati hakkama. Kõige veenvamalt on oma ülesandega toime tulnud Mare Peterson vanema naise rollis. Siin on elutarkust, resignatsiooni, elatud elu taaka, mõistapüüdmist ja leppimist. Muidugi oleks huvitavam olnud, kui see kõik oleks olnud vähem ühetasane, vähem ainult ühel noodil mängituna. Kuid vajaliku atmosfääri toimunuks lõi siiski just tema. (Teise koosseisu näitlejad Laura Peterson, Helvin Kaljula, Eva Eensaar ja Andri Luup on mul nägemata.) Keskset tegevust kandvate noorte näitlejate puhul tuleb ilmselt rääkida keeruka materjali vastupanust. Ei mäleta sellist materjali vastupanu olevat märganud ei Maria Petersoni tõetundelises Antigones (1998) ega ammugi mitte õdede Maria ja Laura Petersoni silmapaistvalt mängitud rollides „Maarja kuulutamises” (2008). Ehk aitas tookord ka vägevate partnerite olemasolu: „Antigones” Aarne Üksküla Kreonina ja „Maarja kuulutamises” Lembit Peterson isa rollis (mõlema lavastaja Lembit Peterson).
Ma ei tea, kuivõrd sekkub Lembit Peterson lavastajana oma näitlejate rolliloomesse. Ühes intervjuus on Maria Peterson öelnud, et see ei pruugi olla väga intensiivne, et Lembit Peterson usaldab oma näitlejaid. Praegusel juhul oleks noorte kesksete tegelaste puhul meisternäitlejast lavastaja käsi siiski vahest vajalikum olnud. Selleks, et laval oleks paremini saanud realiseeruda lavastajat lummanud ja tõepoolest lummav näidend.