Kahtlematult võib säärasel lõõgastaval-ülevdaval tuhinal olla positiivne efekt, sest see konsolideerib rahvast. Ühistunnet pole eestlastel kunagi ülearu. Ent kas ei kuku kogu asi välja nagu mõnel referendumil, kus ei vaadata esitatava küsimuse sisu, vaid antakse oma vastuse kaudu üldisem hinnang valitsuse tegevusele? Praegu tagantjärele vallanduv meelsus lähtub mu meelest osaliselt samast allikast kui omaaegne vastuseis Euroopa Liitu astumisele. See on (enamasti õigusega) ajaloos kibestunud inimeste mõtteviis, et meil ei ole loota head kelleltki peale iseendi.
Et andeks antaks,
tuleb andeks paluda
Üht kujutlust tahaks küll kõigepealt korrigeerida. Jutt sellest, et maailmas toimuvad leppimised, on õige (Saksamaa esmakordne osalemine Normandia dessandi juubelil jne.) Ainult et? mis puutub siia Eesti? On ju ikkagi vahe, kas kaks ühesugust kaklevad või kui suur väikse lihtsalt nahka pistab. Saksamaa ja Prantsusmaa võisid tõesti tahta pärast viit sõda ära leppida. Aga Eesti ei pea ära leppima, sest meie pole kedagi rünnanud, pole kellegagi omatahtsi sõdinud. Ainus, mida Eestilt võiks soovida, on andestamine. Ja ma olen arvamisel, et Venemaa teistsuguse käitumise korral oleks enamik eestlasi ka nõus andestama. Aga kas ei peaks vastaspool esmalt ikkagi andeks paluma? Tunnistama, et on sigatsenud? Kui Venemaa oma suhtelises vaesuses ei suuda ka pakkuda meile materiaalselt kompensatsiooni inimelude hävitamise, keskkonna reostamise ja kunstlikult tekitatud ajaloolise arengupeetuse eest, vähemasti kahetsegu. Natuke.
Sellest hoolimata, kui Poola presidendil kõlbab 9. mail Moskvasse minna, siis peaks kõlbama ka Eesti omal. Sest kuigi kannatusi mõõta on immoraalne, tundub, et poolakatel on vähemalt sama palju põhjust Venemaa peale kauna kanda. Kas või selle pärast, et eestlastele tehtud ülekohtul on olnud suhteliselt vähe pistmist vaenuga meie kui rahva vastu. Eesti on Vene impeeriumiehitajate käes olnud tüüpiline laast, mis raiumise juures lendab. Seevastu poolakate vaenamine küünib Vene ajaloos ühte suurusjärku antisemitismiga.
Me jätame endast praegu mulje kui rahvast, kes hoiab vanast kinni. Tore, kes minevikku ei mäleta jne. Aga kujutlegem sekundiks mõtteahelat, mida säärane üldhoiak võib vallandada näiteks sakslastes. ?Ahhaa, meie suhtes on nad viisakad, sest meist on neil pärast taasiseseisvumist palju kasu olnud. Aga miks me peaksime arvama, et nende südames on midagi muutunud? Sihukesed pika vihaga. Küllap lööks nad meilegi talva selga, kui vaid saaks. Niisugustega peab ettevaatlikum olema.?
Eesti härrasmehe-hetk
Oleks suurushullustus asja üle tähtsustada. Rahvusvahelisel tasemel ei hakka keegi meile ?häbi-häbi? tegema. Võib-olla mainitakse üht-teist omavahelises vestluses, et kas polnuks parem jne. Täpselt samamoodi ei hakka keegi Venemaale peale hüppama. Võib kujutleda, kuidas lääneriigi ?liberaalne? diplomaat, kes on lugenud pr Vīķe-Freiberga raamatut, teeb pärast ühist maitsvat õhtusööki oma Vene ametivennale mõned sõbralikud märkused. Ja mõni vähetähtis organisatsioon esineb vähetähtsate avaldustega. Mis siiski kripeldama jääb?
On väidetud, et otsuse langetamisel oli tegemist dilemmaga reaalpoliitika ja väärikuse, eetiliste põhimõtete vahel. Mina ei näe seda niimoodi. Kordan, kuna me ei lähe, siis näitame endid solvatute ja vihastena. Hüva, meil on selleks põhjust. Ja omal kombel on ka see tõesti väärikus, kui me niimoodi oma minevikku austame. Aga on ka teistmoodi väärikust, ehkki see hakkab vähem silma ja on keerulisem mõõta. See on seotud moraalse üleolekuga, mis on raskemini adutav ja milleni jõudmine võtab nähtavasti aega.
Moraalne üleolek ei ole reaalpoliitika, vaid sisemise jõu näitaja. Seepärast see ärritabki madala mõttelaadiga subjekte. Venemaa on meie praeguse reaktsiooniga tegelikult päris rahul ja kuigi ta väidab vastupidist, on see tema jaoks second best peale selle, kui me oleksime alandlikku kuulekust ilmutanud. Sest nüüd me mängime ikkagi samas vanaaegses toas, kus temagi, mingeid vanu suhteid ja reegleid velmates. Praeguse olukorra puhul meenuvad vägisi lauluread ?kes küll tegi ketile kaks otsa?? Praegu me oleme kahjuks siiski demonstreerinud, et oleme selle nähtamatu keti otsas, mõtteliselt, aga ometi.
Kõige nõutumaks oleks praeguse Kremli teinud hoopis see, kui me oleksime käitunud nagu d?entelmenid. Umbes nii, et läheksime ka ebameeldiva naabri abikaasa matustele, kui meid on kutsutud. Läheme tsiviliseeritud kombel. Aga endastmõistetavalt ei viibi me seal kauem kui hädapärast tarvilik, rääkimata peiedel viinapitsi juures meele mõlgutlemisest.
Säärane käik Moskvasse ei oleks olnud järjekordne järeleandmine, mis, nagu me teame, ei vii kuhugi. Just seepärast leian, et meie ainus pikas perspektiivis tulemuslik käitumismall idaga saab olla turunaiste, partorgide ja pärdikute vingatsemisest kõrgem moraalne tase, bütsantsist erinev tsivilisatsioon. Euroopa Liidu liikmetena on meil selleks kõik võimalused lahti. Paraku jäi praegu üks võimalus kasutamata.
Ka ülalpool mainitud lõõgastus pole kaugeltki ühetähenduslik. Sest lõõgastus kellele? Arvamusuuringuid kommenteerides on taas kõneldud lõhest eesti ühiskonnas. Selle all on peetud silmas niihästi erimeelsusi eesti- ja venekeelsete vahel kui ka eestikeelsete endi keskel. Kas ei ilmne siit kõigepealt siiski lõhe massi ja eliidi vahel, mõeldes viimase all niihästi poliitikuid kui muidu arvamusliidreid?
Kokkuvõtteks
Enn Soosaar julges kirjutada, et Rüütel ei lähe, kuna tahab saada tagasi valitud, järelikult on tegemist sisepoliitika kandumisega välispoliitikasse. See ei ole ehk kogu tõde, aga tõde selles on. Arvata samal põhjusel on olnud diplomaatilised ka meie poliitikute reageeringud, sest nad ei söanda rahva meelsusega konfronteeruda. Ometi ei ole enamik erakondi Rüütli otsust ka ülevoolavalt heaks kiitnud, mis andnuks võimaluse neid suisa kahekeelsuses süüdistada. Arvamustega on nihverdatud. Seega on lisaks koduvillase ja avarama maailmakäsitluse polariseerumisele suurenenud võimu võõrandumine rahvast, kellega on nüüd hea president, mis kindlasti on kasvatanud rahva soovi presidendi otsevalimise järele. Äsjaste arengute valgusel tuleks aga viimasesse suhtuda kahekordse ettevaatlikkusega.
Olen nõus, et praegusel presidendil on oma otsuse langetamiseks mõjuvaid isiklikke inimlikke põhjusi. Neid pole tarvis üle korrata. Aga seoses sellega tuleb nentida ka järgnevat: see, et Eesti president ei lähe teiste riigipeade koosviibimisele, on ka teda valinud valijameeste moraalne pankrot. Sihukesi võimalusi oleks tulnud ette näha. Ja kõik praegused kõrged ja õilsad õigustused ei veena siinkirjutajat kuigivõrd.
Trääsa näitamisega on tihti nagu püksi pissimisega. Korraks hakkab soe, siis on veel külmem. Me seisame paigal.
15.III