Inimeste rajatud eluruumid pole minus pea kunagi sügavat oma koha tunnet tekitanud, ehk juhtus see ühel korral lapsepõlves, kui kolisime 12 ruutmeetri suurusest ühiskorteri toast Lasnamäele kolmetoalisse ning avanes mu esimene päris oma tuba. Kuid lapsepõlvemälestused on tuhmunud, on elatud siin ja seal, igal pool varjutavad koha sära olmeaskeldused, hotellid ja mõneks päevaks üüritud korterid on jälle liiga võõrad ja anonüümsed. Ma saan täiesti aru Vladimir Nabokovist, kes jõukaks saades elaski olmemurdeta viietärnihotellis, ja kui mina peaksin Nobeli auhinna võitma, siis kolin kogu perega hotelli. Elutsemisest suure osa täidab töö, tööruumegi on olnud igasuguseid, praegusel ajal näiteks naudin Karlova erakabineti võlusid, kuid neilegi kambritele pole tuju oodi laulda, sest filosoofi tööpäev neeldub tekstidesse-mõtetesse, ruum tähelepanu mõttes n-ö haihtub ümbert.  

Minu koht on Emajõe luht, täpsemalt, luha jõeäärne serv, kuhu laagri püsti sean ja õnged vette riputan. See pole sugugi üdini ürglooduses olemine, luht on Tartu lähistel Kärevere kandis (täpsemad koordinaadid jäägu kalamehesaladuseks), teise serva saab autoga ligi sõita ja siis üle luha jala visata. Maanteelt kostab kätte tsivilisatsiooni undamist, kusagil ammuvad lähedase talu mägiveisedki.  

Loodusega ühtesulamiseks olen liiga tuim tükk, aga põhjaõngepüük on paraja intensiivsusega tegevus, mille käigus jääb aega lõkke ääres istuda ja ööhääli kuulata. Sageli on püügil mõni kaaslane ühes, kellega saab törts juttu ajada. Kui kalad lasevad, tuleb luhal telgis kaunis mõnus uni.  

Ega palju kirju elu käest luhale jõuagi, hea, kui paar-kolm korda aastas saab. Madis Kõiv kirjutas luhta-minekust metafüüsilise šedöövri, aga kuna mul seda teost hetkel käepärast ei ole, resümeerin laastu Contra kalambuuriga: luht on suht-koht kihvt sihtkoht.