Guy Maddeni “Maailma kõige kurvem muusika” linastus PÖFFi programmis “Kanada fookuses”.
“Maailma kõige kurvem muusika” (Kanada, 2003) võiks minu poolest olla viimase kahe aasta tähelepanuväärseim film. Mustvalge, harjumatult udune, mis tekitab tunde, et tegu on tehnilise viperusega. Seda see ilmselt siiski pole. Nii tegevustik kui ka stiil on kinni 1930ndates, esimesel juhul siis sündmustiku, teisel viidetena toonastele filmidele. Taotluslikke kummardusi tehakse arvukalt ja igas suuruses. Viltused, absurdsete nurkade all puunottidest kokkuklopsitud majahörtsid (Wiene “Dr Caligari kabinet”), tööstusrevolutsioon ja tootmine – dokkaadrid, lummetuisanud suurlinnade haletsusväärsus (Chaplin). Kui oleksin filmiajaloos vähegi rohkem kodus, võiksin erilise vaevata nimetada kümneid selliseid viiteid või inspiratsiooniallikaid.
Ajuti pöörab pilt värviliseks: sümpaatne on see, et pole täpselt aru saada, mida sellega märgitakse. Hõlpsasti seletuvad kompositsioonireeglid selle filmi puhul ei kehti. Film mõjub ootamatuna. Pidevalt jäetakse tunne millegi olulise puudumisest, aga ma ei oska öelda, mis see on. Võib-olla on asi selles, et peaaegu kõik ootused, mida vaataja seda filmi vaatama asudes hellitada võiks, ei täitu. Film ei mõju koherentsena, kuigi sündmustik seda tõepoolest on. Kaadri kvaliteet ei mõju tehnilise praagina, kuigi teiste filmidega võrreldes on see formaalselt nii. Film on mustvalge, aga kaadrites, kus kasutatakse värvi, kasutatakse seda üksikutele (ja pealtnäha täiesti ebaolulistele) esemetele ebaloomuliku värvi andmiseks, samas kui ülejäänud pilt on mustvalge edasi. Või on üks pealtnäha suvaline kaader millegipärast värviline. Kui see oleks “mustand”, võiksime arvata, et see oli mingi “testvärvimine”. Väljaarvestatult stiilse teose koosseisus mõjub see aga huviäratavalt kummalisena.
Film algab šamaani juures. Üks peategelane, kelle nimi pole oluline, kuid kes kehastab Ameerikat, saab šamaanilt sõnumi, et teda painab suur mure. Sõnum ei näi minevat täppi, sest Ameerika näolt “ei kao kunagi naeratus”, nagu ta ise ütleb, ja nagu me filmi vältel veenduda võime. Taustal valitseb suur depressioon ja maailma kurbuse pealinnaks valitakse juba mitmendat aastat järjest Winnipeg, kus sellega seoses kuulutatakse välja maailma kurvima muusika konkurss. Suure auhinnaraha peale sõidab kohale moosekante igast maailma nurgast. Optimismist pulbitsev Ameerika, olles parajagu Winnipegis (see on tema isakodu), haarab härjal sarvist. Teised üle kogu maailma kohale saabunud osalejad on pügmeed, juudid, tšuktšid jpm. Rohkem ma midagi sündmustiku kohta ei ütle.
Filmi parimas kõrvalosas esitab keegi “ülielegantse” ja “usutava” raadiodiktori ebausutavalt karikeeritud rolli. Huvitav, naljakas ja/või kurb on filmis kõlav muusika, mh Chopini sonaat Lame minoor (vabandage mu otsetõlget inglise keelest), mis küll pole konkursi-, vaid taustapala, kuid mis sellegipoolest võinuks konkursi võita, mis aga ei puutu siinkohal asjasse. Nagu aru võib saada, on film ülimalt stiliseeritud, kuid harva lennatakse üle võlli. Võlliõpetusega seoses tuleks mainida üht ohtu ja üht voorust. Oht on selles, kui kaldutakse labasusse. (Seegi võib olla vahel huvitav, kuid mitte seda ei pidanud ma siinkohal silmas.) Voorus aga see, kui ei mõjuta enam mitte tüütu nalja, vaid vigase hullusena. Rikkimineku huvitavat maitset on selles filmis siin-seal tunda, nii et ülekasutatud adjektiiv “sürrealistlik” on seekord ilmselt õigustatud.
Kokkuvõtteks vahest üks täpsustav detail. Konkurss on korraldatud riikidevahelise duellina, mille võitja sõidab iga kord liurajalt hiiglaslikku õlut täis tõrde. See, mis igas teises filmis mõjuks kistud ogarusena, näib siin peaaegu enesestmõistetav.
Kõige tänuväärsem ongi režissööri oskus alati poolele teele pidama jääda, äratada umbmääraseid tundeid millegi puudumisest, mitte osata mööda ühtki teed lõpuni minna – kui mitte pidada selleks teeks just balansseerimist lõpetamatuse stiili ja kummalise “aususe” vahel või lihtsalt mingi stiili ja mingi stiili vahel. Kuigi see film on ühtlane juga, kus ma sündmustel vahet teha ei oska, on süžee, niipalju kui ma seda tutvustasin (ja ülejäänu niisamuti), täiesti tavaline ja loogiline. Mõistatuslikuna mõjub see tänu detailide oskuslikule paigutusele, mis sündmustiku täiesti nässu ajavad, mida kuidagi poleks osanud oodata. On küll sürrealistliku kino traditsioon, millele võiks siinkohal viidata, aga näiteks Buñueliga ei suhestu Madden absoluutselt. Natuke kõneleb ta “Andaluusia koera”, st pigem Dalí keelt, veelgi rohkem võib-olla Lõuna-Ameerika vanu, maa-aluseid ja obskuurseid filmikeeli, mida ma vaid juttude ja kujutluste põhjal tunnen. See on üks hoopis teine, seosetusse vatikuube rõivastatud sürrealism, mille kohus on häirida vaatajat oma kohatusega. Selliseid filme, kui neid kunagi üldse tehtud on, enam ei tehta ja kinos ei näidata.
