Ma arvan, et on tulnud kodanikualgatuse aeg. Keegi peab asja enda peale võtma.

Niikaua kui võimumehed sebivad ja järjest enam rahvast irduvad, pakun ma ennast ise. Ma hakkan Eesti-Vene piiriks. Ma lähen Petserimaale, sinna, kus see joon kulgeb, ja viskan end sinna lämakile. Ma laman seal ööl kui päeval, tuules ja päikeses. Iga kahe tunni tagant on mul kümme minutit puhkust, siis ma käin ära. Ma olen avastanud, et lamades on täitsa hea õlut juua.

Küsimus on, kumbapidi lamada? Ühtpidi oleks nagu viisakam näoga oma rahva poole, tagumik vene poole. Aga nii ma ju ei näe, kui tulevad meile sõbralikud setud, kes tahavad Eestisse. Rääkimata vene tankidest. Ma arvan, et kõige õigem oleks lebada selili. Või kõhuli.

Mu palgasoov, arvestades töö tähtsust, on kolm eesti keskmist ja õlut nii palju kui kulub. Samuti prii transport Eesti piires.

Ma arvan, et ka mind peaks parlament ratifitseerima, nii on kindlam. Selleks ma tuleksin Toompeale, ütleme nädala pärast. Palun, härra Paet, kutsuge kokku riigikogu. Ma demonstreerin, kuidas ma kavatsen lebada.

Vaatame, kas saame lõpuks selle piiriasja maast liikuma või ei. Värisege, Toompea timukad, te ei pääse rahva õiglase kättemaksu käest! (See, seltsimees Paet, ei ole Teie süü, ka Teid ? vabandage väljendust ? nussitakse suhu ja silma, nende kaabakate nõusolekuta ei tohi Te isegi lahti läinud kingapaela kinni siduda, nagu ma ei teaks.)