Rasa Bugavičute-Pēce on Läti-Leedu juurtega kirjanik ja dramaturg, kelle osa pereliikmeid elab ka Eestis. Seega natuke oma ja natuke võõras. See, millest ta kirjutab, on aga ilmselt enamikule meist üsnagi võõras.

Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses“ („Puika, kurš redzēja tumsā“, 2019) aluseks on Rasa abikaasa kogemus. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Ta loob oma salamaailma, kus ta on nähtamatu. Autor rõhutab, et tegemist pole dokumentaalse looga. Pigem segunevad raamatus tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori emakogemus.¹

Raamatu kirjutamiseks kulus autoril peaaegu kolm aastat, kuna pikka aega ei leidnud ta sellele loole õiget formaati. Valikus olid nii filmi süžee, näidend kui ka ooperi libreto. Siiski näis talle lõpuks, et näidendiga ei saa öelda kõike, mida soovib, ning ta otsustas ikkagi kirjutada proosateose. Ootamatu pöördena valmis kõigele vaatamata ka näidend ning lavastus esietendus Läti rahvusteatris samal päeval raamatu esma­esitlusega. Rasa sõnul on näidendis osi, mida raamatus ei näe. Samamoodi ei saa laval näidata kõike, mis kirjas raamatus. Seega sama lugu, aga kaks formaati ja tõlgendust. Nii raamat kui ka näidend on pärjatud mitme auhinnaga.²

„Poiss, kes nägi pimeduses“ on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. Peategelase Jēkabsi 1990ndate esimesest poolest algavad mälestused vahelduvad ema Zelma lühikeste eneseanalüüsi-lõikudega. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Teose esimestel lehekülgedel näeme rõõmsat krutskeid täis poisiklutti, kes maandub trepimademel ninja-tšerepahha väärilise kükiga (noad-kahvlid käes, sest kes ikka näeb!, lk 15) ning võib tagasi kolmandale joosta sama kiiresti kui Ultraman (lk 16). Viimastel lehekülgedel kohtame aga väsinud hilisteismelist Jēkabsit, kes on õppinud hääletult nutma, sest tema peab alati kõik korda tegema. Ta on ju ainult viieteistaastane – poiss, kes pole veel täiskasvanu, aga kes on tegelikult alati olnud täiskasvanu. Kes muidu aitaks emal-isal minna, kuhu vaja; kes aitaks tädi Daina peol kohvi valada; kes aitaks tädi Daina maha kukkunud klaassilma tagasi panna (kas teie suudaks kellegi klaassilma silmakoopasse tagasi panna? See kuueaastane suudab); kes keedaks lõunasööki; kes läheks öösel isale järele, kui too vahel sõpradega hilja peale jääb; kes ütleks vanematele, et lapsele võib haiglasse järele tulla? Jah, seda kõike teeb Jēkabs. Jah, Jēkabs läheb ise haiglast koju, et teatada oma vanematele, et pole tarvis talle sinna järele minna. Kuidas ema-isa ise oskakski? Pole see ju neile tuttav keskkond, kus turvaliselt toimetada.

Ja ikkagi leiab Jēkabs end olukorrast, kus ta tunneb, et ta on halb. Olgugi et raamatus kõlab korduvalt, et Jēkabs on ema kuldne poiss, hea poiss. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad.

Jēkabs teeb uskumatuid ponnistusi, et ema-isa ei saaks teada tema pahandustest (enamasti juhtuvad need kogemata nagu lastel või teismelistel ikka). Ta tunneb isegi, et peab salaja korvama isale kopsaka taksoarve, mille isa pidi Jēkabsi pärast maksma. Tal õnnestub oma tegemisi varjata peaaegu et väljaõppinud spetsialisti kombel. Kaasa aitab muidugi tõsiasi, et ta on ainus, kes näeb, mis on juhtunud, ning kuna ta on ema kuldne poiss, siis on ta käinud kõikvõimalikes huviringides, mistõttu on tema oskuste pagas muljetavaldav.

Viimane tilk karikasse on vanemate tüli. Jēkabs ootab, et isa ja ema lahendavad pingelise olukorra ise – nagu kaks suurt inimest seda tegema peaksid. Harjumuspäraselt jäävad aga need kaks täiskasvanut vaikides lootma, et seegi kord ajab nende poeg kõik korda. Aga ei, sedapuhku läheb teisiti. Jēkabs meenutab: „Ma pööran ringi ja lähen ära, lüües välisukse enda taga kinni. Jooksen trepist alla ja lükkan trepikoja ust, mille vedru läks katki eiteamitme aasta eest ja meenutab mulle Hunti, kelle ma viisin metsa kärvama. Mõrvar. Ma tallan hiiglaslike sammudega mööda „Gerkens ja Co“ kauplusest, kust ma virutasin riideid, et jõuaks telefoniarvet maksta. Varas. Ma olen viieteistaastane, aga ma ei ole veel kunagi kuhugi läinud niisama lihtsalt ilma hoiatamata. Nõrk. Aga seekord tean ma väga selgelt, kuhu lähen. Ma lähen Päikese tänavale. Jõle naljakas – pimedusest otsejoones Päikese tänavale“ (lk 165). Päikese tänaval saab Jēkabs ühe hea obaduse, misjärel julgeb Lienele („Armastus, bljin. Ka see on pime“, lk 135) rääkida, kes ta tõeliselt on. See on esimene kord, kui ta seda päriselt söandab.

„Poiss, kes nägi pimeduses“ on ühtaegu helge, aga ka nukker raamat, kus purskad lugedes Jēkabsi mõtete peale naerma, kuid võib-olla juba järgmisel leheküljel tunned, et midagi nagu pitsitab sees. Raamatu lõpulehekülgede tempo on teose muude osadega võrreldes üsna tõtakas. Lõpplahendus saabub kiirelt ning korraks ka jahmatab. Aga ka siis ei lasta unustada, et Jēkabs on hea poiss. Ta tõesti on.

Eestis on selle aasta seisuga umbkaudu 1900 nägemispuudega inimest, kes toimetavad märkamatult meie ümber.³ Märkamatult seetõttu, et neid ei panda kiires elutempos lihtsalt tähele. Või on asi siiski selles, et jätkuvalt on neil ilma välise abita keeruline igal pool liikuda. Kui Rasa Bugavičute-Pēce raamatus on tegu pigem 1990ndatega ning siin-seal mainitakse, et nägemispuudega inimestele on loodud abivahendeid, siis praegu, XXI sajandi kahekümne esimesel aastal, on olukord kindlasti parem, aga ikka veel ideaalist kaugel.

Palju pole ka muutunud reaktsioon, kui kohtutakse poes, tänaval, bussis või kus tahes kaaskodanikuga, kes on mingil viisil teistsugune. Mingi ebamugav kohmetus hiilib paratamatult ligi. Jēkabs jaotab (nägemis)puudega inimestega kohtunud inimesed kolme rühma: „Mõni põrnitseb mu vanematele otsa, ei satu segadusse, aga kui mind näeb, tõmbab näo kaastundlikult krimpsu. Need käivad mulle kõige rohkem närvidele. Teised vaatavad minu vanemaid justkui salaja, et vaid nende huvi tähele ei pandaks, aga kui vaatavad mulle otsa, siis järsku naeratavad erakordselt vastutulelikult ja tihti ka küsivad minult midagi. Neid ma tavaliselt ei taha usaldada. Siis on veel need, kes on mind koos vanematega nähes valmis teisele poole tänavat jooksma. Neile ma tahaksin omakorda valjusti haukudes või huilates järele joosta, et nad veel rohkem kardaksid“ (lk 52). Kuidas talitad sina, hea lugeja? Oled sa ehk Jēkabs või äkisti üks Jēkabsi vanematest? Või hoopis see, kes vaatab kaastundlikult? Või oled sa salamisi piiluja? Või see, kes kohkub ning põgeneb, kui näeb teistsugust? Vahest pole sa ükski neist? Ka see on võimalik.

Järgmine kord, kui astute mööda harjumuspärast rada, sulgege silmad ning katsetage, kui kaua püsite teel ilma trajektoorist kõrvale kaldumata. Polegi nii lihtne, eks?

1 Linda Kusiņa-Šulce, Pamanīt, ka pie bērna sāc ķerties kā pie glābšanās riņķa. Saruna ar Rasu Bugavičuti-Pēci. 4. XII 2019. – www.la.lv/saruna-ar-rasu-bugavicuti-peci

2 Samas.

3 www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/organisatsioon-kontaktid/statistika-ja-aruandlus, tabel „Puuded“.