USA uuelt valitsuselt on usulist fanatismi karta sama vähe kui loota seda „suurt pööret“, millele on lootusrikkalt panuse teinud need, kes erinevatel põhjustel eelmist presidenti George W. Bushi sugugi ei sallinud. Suured laevad pööravad aeglaselt ja üldjuhul ainult natuke, kursi korrigeerimiseks. Pole ju põhjust öelda, et varem on sõidetud täiesti vales suunas ja vale eesmärgi nimel. Poliitilisel skaalal painduvad kõik USA valitsused lõpuks ikka keskele. Kuskile mujale ju paljude, suurte ja tugevate huvirühmade koosmõju tagajärjel paigutuda ei saakski.
Selge see, et kord võidab näiteks maksusoodustusi rikkam kümnendik, teine kord jälle vaesem kümnendik. Kuid see on sisepoliitika. Välispoliitika, mis mõistagi huvitab maailma avalikkust rohkem kui USA rahvatervise rahastamise eripära, saab äkkmuutuda veel vähem kui suurriigi siseelu. Kui ühel riigil on maailmas huvid absoluutselt kõikjal põhjapoolusest lõunapooluseni ja on seda olnud hiljemalt viimase maailmasõja lõpust, siis huvide revisjoniks ja mõnest huvist loobumiseks peaks olema vähemasti sama kanguskraadiga põhjus, kui oli nende huvide tekkeks ja sellele vastavaks enesekehtestuseks – nimelt maailmasõda. Seda pole aga president Obama programmis välja kuulutatud.
Nii et petta saavad need, kes pimedas Bushi-vihas endist valgust uut värvi näevad olevat. Aga stiilinüanssides võib loota uudsust küll. Iga uut võimukandjat kannustab ju soov paista teistsugusena –vähemasti neis küsimustes, milles eelkäija ebapopulaarne oli. Kuid sest soovist suurem kaal on kasvatusel ja haridusel. USA presidendid kipuvad enamasti olema juuraharidusega, kuid see ei tähenda, et nad oleksid ainult seadusetekste lugenud. Vastupidi, ainult väga suure lugemusega mehed ongi presidendiks saanud. Viimase, George W. Bushi kohta on väidetud, et tema keskmine ametiajalgi oli ligi sada raamatut aastas, mis on vägaväga palju nii hõivatud isiku kohta, nagu seda on USA president.
Barack Obama kohta on mõni kommentaator osutanud, et olgu nahavärviga, kuidas on, suurem kaal olevat sellel, et Obamal polevat õiget „euroopa juurt”, vaid hoopis aafrika oma. Obama ise on poeetiliste jutustustega oma identiteediotsingutest ning mustanahaliste autorite lugemisest nimetatud kahtlusi ainult võimendanud. Teisipäevasel inauguratsioonil esitati neljandat korda (varem Kennedy ja kaks korda Clinton) ametisseastumiste ajaloos ka spetsiaalselt pidupäevaks kirjutatud luuletus, mille kirjutas ja kandis ette mitte just kõige heledam Yale’i professor Elizabeth Alexander. Kuid esitatud kiidulaulu või oodi žanriline häll on ikkagi just Euroopas. Antiikses.
Vahemärkusena: rituaalset teksti- (või kitsamalt: kirjandus-) kultust, mida tähistas luuletaja ülesastumine poliitilisel üritusel, tasuks Eesti riigi tähtsamate tseremooniate edaspidisel planeerimisel mitte unustada. Heli- ja linateoseid suursündmusteks ju tellime meiegi, miks siis ka mitte oode – neist on kunagi ka eesti luule alguse saanud.
USAs peetakse kandidaadi lugemust täiesti oluliseks informatsiooniks valimiskampaanias ja nii on ka Obama lektüüri ja lemmikute kohta ajakirjanduslikku infot saadaval rohkesti. Savannides kõlanud rahvalaulude kogumikke nende hulgas pole. Kõik algab hoopis Püha Augustinusega, jõudes William Shakespeare’ist ja teistest vanadest eurooplastest Friedrich Nietzscheni, ajani, mil eksisteeris juba ka ameerika kirjandus, näiteks Obama lemmikteoseks nimetatud Herman Melville’i „Moby Dick”. (Meie suureks pettumuseks ning lausa julgeolekuprobleemiks tuleb pidada seda, et ühtki eesti autorit, isegi Tammsaaret, Obama lemmikute nimekirjas veel ei ole.)
Tähtsaim autor, kelle vaimset pärandit Obama mõistmiseks (ja seda eriti välispoliitikas) tuleks tunda, on aga möödunud sajandi ameerika teoloog ja pisut ka filosoof, kristliku realismi isa Reinhold Niebuhr. Võrguotsingu järgi otsustades on tegu Eesti avalikus sõnas siiani tutvustamata autoriga, ülikoolide juures tema teoseid ja teoseid tema kohta siiski leidub. Lugema kõik, kes soovivad tõlgendada Obama seni tehtut! Tuleviku osas aga peab valvsus säilima – ta, sinder, loeb ju kogu aeg uut juurde.