Esiteks peaks avalik võim käituma kooskõlaliselt. See tähendab, et kui valitsuse meelest tehnoloogiline progress on hea – mida ju vähemasti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia  puhul vankumatult arvatakse läbi terve iseseisvusaja –, siis peaks valdkonnas kõike toimuvat ka julgustama ja soodustama, sh riigi käes olevat maksukangi õiges suunas liigutades. IKT on meil strateegiadokumentides nimetatud võtmevaldkonnaks, sealt ammutame maailmas müüdavaid „edulugusid” (kuni mõõduka enesepettuseni välja). Kui üldise soodustamise juures peaks siiski mingeid erandeid vajalikuks peetama, siis  kaaluka põhjendusega, mitte niisama.     

Teiseks, sõnades ei vaidlusta keegi teadmiste, sealhulgas just raamatute kaudu levivate  kasulikku mõju majanduse arengule. Ent rahalisi barjääre selle leviku teelt ära koristada ka ei taheta. Ühes augustikuises ajakirjas Spiegel refereeriti üsna ulatuslikult majandusajaloolase Eckhard Höffneri vaateid tekstide leviku, hinna ja majanduskasvu seostele. Nimelt toimus saksakeelsel raamatuturul kakssada aastat tagasi tekstide levitamise plahvatuslik kasv, kusjuures ilukirjanduse kõrval levisid eriti hästi akadeemilised tekstid, käsiraamatud, õpikud jms. Höffneri arvutuste järgi ilmus XIX sajandi esimese kolmandiku Saksamaa aladel raamatuid elanikkonna üldarvu kohta peaaegu võrdselt tänapäevaga. Sedasama plahvatust aga ei juhtunud Inglismaal ega Prantsusmaal. Uute nimetuste kirjastamine Saksamaal ületas Inglismaa enam kui kümme korda.       

Höffneri pisut ehk spekulatiivne järeldus on, et just raamatute odav masslevi pani aluse Saksamaa tööstuslikule kiirkasvule, Kruppide ja Siemensite sünnile. Ja miks see nii läks? Põhjuseks oli autorikaitse puudumine Saksamaal erinevalt Inglismaast, mis tegi kirjastamise lihtsaks, kasvatas trükiarvu ning sundis kirjastajaid otsima suurt, kuid vähem maksujõulist auditooriumi rikka, ent väikese ülemkihi asemel.       

Ühiskond ei saanud rahas mõõdetavat kasu kätte kohe ja ega autorikaitse puudumine ei olnud Saksa killustunud vürstiriigikestes mingi kaugeleulatuva strateegia järgi astutud majanduspoliitiline samm. Järeldusi saab ajaloolisest kogemusest ikkagi teha. Ja need oleksid: kuni valijad pole riigivõimule andnud ülesannet tehnoloogilise progressiga võidelda, peaks valitsus tegema kõik endast sõltuva valutu ja kiire tehnoloogiavahetuse soodustamiseks tekstide levitamise alal, sest just see tagab rahva majandusliku edukuse ühe ja kahe inimpõlve pärast. Eriti lihtne on teha seda maksusoodustuste ja toetuste abil (kõik on kuulnud taevani kära taastuvenergiale makstavate toetuste kasust/kahjust).       

Sõltumata valitsuse poliitikast kasvab Eestis, nagu ka mujal, pidevalt nende inimeste hulk, kes soetavad endale elektroonilise lugemisseadme. Valitsuse lausa põhiseadusest järelduv huvi peaks olema, et lugerites võimalikult palju eestikeelset teksti leviks. 

Ja see juhtub, kui rahaline barjäär on võimalikult madal. Tarbetu maksustamise lõpetamisega saab seda pisut madalamaks (9 või 20%), edasine jäägu juba erakondade loovtööks. Alustada tasuks ikka noortest kui kõige vastuvõtlikumatest ja uue tehnoloogiaga kohanemisvõimelistest. Neli aastat tagasi oli poliitilise lubadusena õhus „sülearvuti igale koolilõpetajale”. Nüüd võiks selle asendada odavama ja kasulikumaga: „Luger igale kooliminejale!”.  Koos sisuga, loomulikult. Ja koolilapse lugemisvara on, teadagi, õpikud, vastavalt koolitee kulgemisele laetakse neid siis samasse seadmesse tasuta juurde. Kaovad arutelud koolikoti mõttetu raskuse ja sellest tulenevate rühihäirete ning tulevaste ravikulude üle, mille saame majandusliku võiduna oma rahvuslike Kruppide ja Siemensite tekkele lisaks.