Seesugune organiseeritus toimis hästi mitmel tasandil: ideeliselt toetasid väikesed kohad ürituse detsentraliseerimist ning selleläbi ka Eesti arhitektuuripärandi tutvustamist. Teiselt poolt lihtsustas see korraldajate meeskonnal ürituse planeerimist: eelregistreerimine ning ühine sõit ennustasid suhteliselt täpselt publiku hulka ning auditooriumi iseloomu. Talvefoorumi alaprofiil on aastate lõikes varieerunud: Moostes keskenduti kunsti ja teaduse suhetele, Juurus kujundite taaskasutusele.
4. aprillil krematooriumisse saadetud talvefoorum tõusis samal päeval „Kunstiministeeriumina” fööniksina tuhapinnast, edastades allpealkirjana provokatiivset loosungit „Kunstiministeerium esitleb: kunst kui mööduv nähtus!”. Talvefoorumi ümbersünni tingis peamiselt majanduskriis ning sellest tulenevad kärped kultuurkapitalis ning kunstiakadeemias. Toetusest ilmajäämine viis olukorrani, kus tuli valida halva ja veel halvema vahel. Julgen siinkohal üritusele tagasi vaadates öelda, et vähem halb variant, mis käiku läks (ürituse korraldamine nulleelarvega selle ärajätmise asemel) osutus siiski üllatavalt õnnestunuks. Kui sai selgeks, et vanas formaadis (kahepäevane konverents, väljasõit, õhtune muusikaline osa) enam jätkata ei saa, tuli leida alternatiiv. Pärast paaritunnist debatti korraldusmeeskonnas otsustasime üritust muuta. EKA nõusolekul kolis üritus Rüütelkonna hoonesse, mille väärikas ajalugu Eesti Kunstimuuseumi endise ning Eesti Kunstiakadeemia tulevase ajutise peahoonena sobis sümboolselt efemeersuse konverentsi majutama küll. Iroonilise naljana võib mainida, et ürituse profiil – efemeersus kunstis – oli juba sügisel välja kuulutatud ja sellest lähtuvalt ka esinejad kutsutud. Siis ei osanud korraldajad veel arvata, et talvefoorum ise kaduvaks osutub.
Prohvetlikkus – ettekanded hakkasid sekundeerima ürituse reaalsele olukorrale või vastupidi – toimis kokkuvõttes positiivselt. Kõige otsesemalt suhestus olukorraga Pille-T riin Männiku ettekanne vabatahtlikkusest ja selle avaldumisviisidest. See ettekanne Anneli Porri juhitud teemaplokis kattis vähemalt pool „Kunstiministeeriumi” korraldamisel tekkinud teemaprobleemidest. Männik rääkis vabatahtlikkuse iseloomust ning mehhanismidest, tuues käivitavate jõududena välja soovi midagi ära teha ning läbi mängida alternatiivne süsteem. Seda olukorras, kus riik on kas võimetu või liiga aeglane. „Kunstiministeerium” viidi läbi peaaegu sajaprotsendiliselt eelarvevabalt. Viimase all pean silmas seda, et ruumid andis kasutada EKA, kohvilaua katsid ürituse toetajad (kunstiakadeemia üliõpilased, korraldajate sõbradtuttavad) kaasaostetud/valmistatud kookide ja võileibadega ning meeskond. Väljakuulutatud nulleelarve tähendas muu hulgas ka kõigile avatud tasuta üritust. Lausa professionaalset vabatahtlikkust näitasid üles Interneti-portaali Vabatahtlike Värav kaudu tulnud inimesed, kes organisatoorselt suure töö ära tegid. Vabatahtlikkus, mis toimib sotsiaalsel võrgustikul ning opereerib sotsiaalse meedia kanaleid pidi (blogid, Facebook jt Interneti-keskkonnad), osutubki enam-vähem nii tõhusaks, nagu ette arvata: tulevad kõik need, kes on mingit pidi grupeerunud, kuid sotsiaalne kapital otseselt ei suurene, s.t täiesti uusi vabatahtlikke outsider’ite hulgast juurde ei teki. Maratonkonverentsiks planeeritud 12 tundi jagunes umbes kolmeks: loengud, workshop’id ja vestlusring.
Päeva esimese ploki (vestlusjuht Elnara Taidre) lektorid Annika Räim ja Anu Allas rääkisid performance’ist ning kunstiürituste dokumenteerimisest ja säilitamisest muuseumide fondides. Ernest Truely workshop’ile järgnes formaadi rikkumine, paaritunnine avatud vestlusring „Efemeersus kultuuris” siinkirjutaja modereerimisel, sõna võtsid Tristan Priimägi, Aimar Ventsel ja Tõnis Kahu. Vestlusringi planeerimisel domineeris mitu ideed: esiteks vanade struktuuride (tavapärane talvefoorumi/ kunstiministeeriumi formaat ühe teemaploki/ vestlusjuhi kohta on kaks lektorit+workshop) ümber organiseerimine lootuses intensiivsemale mõttevahetusele ning publiku tagasisidele. Teise ideena toimis esinejate leidmine väljastpoolt kõige otsesemat kunstiringkonda. Kõnelejad tegutsevad muusikakriitika alal ning ka näitlikustav materjal põhines popmuusikal. Mainstream’iks kujunemist näitlikustas Tristan Priimägi punkesteetikast pärit haaknõelakujundi elulooga, mis algab enam-vähem Patti Smithiga ning kulmineerub haute couture’is 1994. aastal Versace’i loomingus.
Popkultuuri uurijate sõnavõtud efemeersuse teemal erinesid üsnagi teiste lektorite, eriti Anu Allase ja Annika Räime vaatenurkadest. Kunstimuuseumi töötajatena suhtuvad nemad rahulikumalt dokumenteerimisse kui vahetu kunstikogemuse surma. Päeva teise poole (algselt planeeritud teise päeva) sisustasid Anneli Porri „Sotsiaalsed süsteemid kunsti ümber kui ajutine nähtus” ning Alo Paistiku „Performatiivne pseudoteaduslikkus” teemaringid, millest esimeses, Porri plokis, esinesid Diana Tamm ning juba eespool mainitud Pille-Triin Männik. Workshop’i korraldas Uue Maailma selts. Õhtu viimases ja kahtlemata kõige vabavormilisemas teemaplokis esinesid Anders Härm ning Toomas Thetloff ja Erkki Luuk, ploki ja ürituse lõpetas Kiwa ja Fabrique’i Olematute Bändide festivalile pühendatud workshop. Nulleelarveline üritus on võimalik, kui see on korraldajatele piisavalt intrigeeriv ja põhineb mingilgi ühtekuuluvustundel ning kindlasti tugeval sotsiaalsel võrgustikul. Viimase hulka on soovitatav arvestada ka esinejad, kes vaatamata tõsisele ettevalmistusele tasustatud ei saanud. Kunstiministeeriumi peamine küsimus on tulevik. Kas ja kuidas jätkata, mida teha juba aasta pärast? Kas rõhuda institutsioonide toetusele või vabatahtlike tasuta tööle? Võttes arvesse ürituse äärmiselt kitsast profiili (konverentsi idee on tekitada diskussioon kunsti- ja kultuuriringkondade sees, sihtgrupiks on kunstitudengid ja kunstiavalikkus) ning mittetulunduslikkust, võiks riik üritust toetada. Mainimisväärne on ka fakt, et KTI talvefoorumist võrsunud „Kunstiministeerium” on ainus omalaadne üritus Eestis, mis toob suhteliselt vabal pinnal kokku väga erinevad inimesed. Kuus aastat on näidanud, et üritus avab diskussiooni, toob inimesi üksteisele lähemale ning toimib just tänu oma mitmetasandilisusele. Ettekanded on alati erinevad, alates täiesti vabavormilisest workshop’ist ning lõpetades akadeemiliste sõnavõttudega. Diskussioon kunstnike ja kunstist kirjutajate vahel aktiveerub ning loob hea pinnase tulevasteks projektideks.
