Usutunnistus uuel hommikul. (Illustratsioon Uku Masingu luulekogule “Neemed Vihmade lahte”.) 1959, monotüüpia, EKMi kogu.
Valu teel. (Sarjast “Reekviem”.) 1983, kuivnõel, EKMi kogu.
Herman Talviku näitus Adamson-Ericu muuseumis kuni 11. III.
Kuidas teha suhteliselt kitsais ruumes võimalikult mahukat näitust võimalikult hästi? Paigutada kahe ruumi seintele 63 Herman Talviku teost, nii maale kui graafikat? On üks võimalus. Nimelt kutsuda näitust kujundama Tiit Jürna. Seda võimalust ongi näituse koostaja Kersti Koll kasutanud. Kuskilt ei mõista kinni hakata. Kui ainult, siis äärmiselt tihendatud ehitusega sarjast “Reekviem”. Säält võtaks küll ühe lehe vähemaks, et hingamisruumi anda.
Iseasi muidugi, kui läheneda kogu Herman Talviku ainele hoopis teise nurga alt. Ega alati ei olegi muuseum suutnud seda mahutamise dilemmat lõpuni lahendada, kui on tahetud võtta maksimumi. Ja ruumi surve on jäänud painama.
Tagumine peasein on kokku pandud nii, et Herman Talviku värvipalett pääseb mõjule tervikaltarina, justkui ainsa maalina. Põletava intensiivsusega maalid (peamiselt akrüülid 1970ndaist) keskosas ja kustutatumad monotüüpiad (peamiselt 1950ndaist) külgedel. Üksikteoste mõju on teadlikult taandatud ja sulatatud tervikusse. Nende kogemine ja analüüsi võimalus eraldi jääb teisejärguliseks.
Herman Talviku värviloomes on justkui kaks elavat keset: põlev põõsas, mis põleb alati, ja Kristuse veri, mis voolab alati. Kaugelt murravad ennekõike esile intensiivsed sinised-punased-kollased. Lähemal vaatlusel hakkavad kaasa kõnelema roosad, rohelised ja lillad. Liiga toores, liiga värske on see punane, liiga räige kollase ja punase kokkulükkamine, võib selle pääle kosta mõni Pallase juurtega mees või naine. Herman Talviku seadet keskendab, seob ja põhjendab aga seesmise äratundmise kirkus. Äratundmine juhib värvi, mitte värv äratundmist. Kunstnik on leidnud graalikarika, mis ei saa kunagi tühjaks.
Peateemaks kasvavad praeguse näituse maalides ja graafikas kaks tungi, kaks jõudu: Luciferi langus ja Kristuse tõus. Erilise tähenduse saavutab ses suhtes ja juhatuse tulevikku annab värviline monotüüpia 1940ndate algusest, paigutatuna peaaltari vastu. Rusketes-punastes toonides langevat inglit saadab tema helendavkollane vari ehk peegeldus.
Mõnikord kohtuvad nood jõud samas teoses. 1980ndate alguse hilissarjas “Reekviem” (kuivnõel) paistavad üksteisest läbi taeva ja põrgu sfäärid. Murduvad valgusvihud takerduvad mälurägastikesse.
Herman Talviku loomingu tippe on ilmselt tema monotüüpiatehnikas mustvalged illustratsioonid Uku Masingu luulekogule “Neemed Vihmade lahte” (1959). Neis on vastukaaluks maalilisele pillavusele välja puhastatud kõik ülearune, kujutlus on abstraheerunud hieroglüüfiks. Kokku saavad kaks suveräänset loojat, kellel on põhilises ühine hingamine ja rütm. Talvik ei illustreeri, ta on, ta kõlab Masinguga kokku teisel tasandil. Omal kombel valmistavad seda väljapuhastatud poolust ette Herman Talviku varased värvimonotüüpiad oma lagedamate pindade ja laialipillatud ristimärkidega. Neis on haakumisi vana Kristjan Rauaga. Koostaja valik on välja toonud Herman Talviku ainulaadsuse eesti kunstis, tema sisekaemuslikud maalid, monotüüpiad ja graafilised lehed mitmes, nii kõrg- kui sügavtrükitehnikas.
Kui nüüd antaks aega ja võimalust teoseid kõrvutada, oleks kiusatus võrrelda tema loomingut eri aspektist mõnegi teise paguluses töötanud meistriga: maalilist struktureerimist ja üldistamist Olev Mikiveriga, graafilist ehitust ja joone liikumist Arno Vihalemmaga, religioosseid teemakäike Agathe Veeberiga, värvijõu rakendamist Eduard Rügaga, sisekaemuslikkust Jaan Grünbergiga.
Herman Talviku lesk Irma Talvik väljendus näituse avamisel: “Hermanil oli vahekord kunstiga väga lihtne. Tema jaoks oli kunst püha asi ja see tegi ta vabaks kõigist muudest küsimustest.” Herman Talvik oli selles mõttes Rootsi pagulaskunstnikest lähedane Jaan Grünbergile. Ka tema ei põdenud selle pärast, kas ta saab vähe või palju esineda, kas Rootsi tihti enesesse sulgunud ja enesega piirduv ühiskond teda mingil moel tunnustab või mitte. Sest see ei olnud peamine. Peamine oli aruand iseenda ees, pühendumine kutsumusele. Looming on olnud Herman Talviku paopaik mitte üksnes paguluses, vaid maailma kõiksuses.
Paguluse kestmise seadus
Herman Talviku sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitus teravdab üht valusat küsimust, mida puudutas Leonhard Lapin 2. veebruari Sirbis. Ülim aeg oleks meil oma ülbusest üle saada ja tühistada seadus pagulaskunstist kui teise järgu kunstist. Samuti selle seaduse rakendusseadus: pole enam kunstnikke, pole ka probleemi. Tolle veneaegse seadusega avangardi peegelmaastikel enam kaugele ei libise. Meie kunstiloo tervikkäsitluse on see mälupidurdus juba lombakaks muutnud. Üksiknäitustest ja üksiküritajate tööst jääb ilmselgelt napiks, et tekitada mingisugustki üldistust. Usun, et ei tee kellelegi liiga, kui sedastan, et meie kunstiteadlaste seas ei ole praegu ühtki, kes võiks südamerahuga kinnitada, et tal on selge pilt ja ülevaade meie pagulaskunstist. Ja et sellist inimest või inimesi ikka veel ei ole, see olukord on juba talumatu. Oleme iseendalt ära võtnud mitmekordse peegelduse, enesepeegelduse ja tagasipeegelduse ahvatlevad võimalused. Meie kunstilugu pakub selleks ainukordse juhuse. Iga aasta mahamagamist eesti pagulaskunsti uurimises on möödunud ja möödub korvamatute kadudega.
Tiina Abeli koostatud, seni ainsam ülevaatlik katse pagulaskunsti esitamiseks 1994. aastal Rüütelkonna hoones oleks võinud saada otsustavaks sissejuhatuseks teemasse, aga jäi paraku hüüdjaks hääleks kõrbes. Nüüd on kõik juba mitu korda keerulisem ja kulukam. Uurimistööd ei asenda toredate ja rikaste inimeste külastamine maailma eri paigus ning looduskaunite kohtade nautimine. Peamiseks jääb teoste nägemine.
Näitus “50 aastat eesti kunsti eksiilis” oli algus, millele pidanuks järgnema põhitöö, mille tulemused omakorda oleksid kujundanud Kumu püsiekspositsiooni. Hellitasin kõik aeg unistust, et nüüd ometi kord, lõppude lõpuks, avaneb võimalus näha kõrvu eesti kunsti, mis loodi samas ajas paguluses ja kodumaal, põranda all ja põranda pääl. Ja asjad hakkavad iseenda eest kõnelema ning kunsti ei asendata enam pelkade kontseptsioonidega.
Täna kell 16 esitletakse Adamson-Ericu muuseumis näituse kataloogi.