Toodud katkes võis „lõpp” käia ka lõpmatuse kohta, niisamuti võib Kõivu „lõputus” ka lõppeda, ja üldjuhul on teadmine (või lootus) sellest lõpust pigem lohutav; ent tolles jutus juhtub enne lõppu midagi hirmutavat: „Äkki ja vastu oma tavalisi kombeid ja hoiakuid astus Raimu välja iseendast ja oma arvutuste läbitungimatust Amazonase tihnikust puhta konventsionaalsuse lagendikule. Äkki ja paugupealt tahtis ta nüüd saada kuulsaks”. Hirmutav on see nimelt kui iseloomu kontrollimatu muutumise pretsedent – just nagu last võib ehmatada avastus, et inimene ei kontrolli iga kord oma keha (kõrvast tuleb vaiku, või siis selgub, et kuutõbised inimesed on päriselt olemas), võib igas vanuses inimest ehmatada avastus, et ta ei saa selleski kindel olla, missuguseks võib muutuda kas või tema enda iseloom.
Sääraseid sündmusi – Raimu iseloomu muutust või kirjutaja kohkumust, et niisugune muutus on võimalik – võiks nimetada peaaegu dramaatilisteks. Kui nüüd aga Kõivu näidendite juurde tulla, siis siit ei oskaks ma niigi palju dramaatikat leida; sest „dramaatiline” näikse eeldavat võimalust elada kaasa tegelastega aja jooksul toimuvatele muutustele, kui Kõivu näidendite aeg aga kulub pigem sellele, et välja joonistada muutumatu pilt, kuidas asjad on. Ja kui etenduse jooksul midagi muutub, siis on see üksnes vaataja ettekujutus pildist, kuhu kogu aeg lisandub uusi nüansse. (Kusjuures just nüansid on siin olulised.) Isegi kui püüda mõttes lisada sellesse pilti mõnd ajas arenevat tegelast, ei suuda ma kujutleda, et see tegelane võiks muutuda ühesugusest teistsuguseks (näiteks lootusrikkast resigneerunuks). Muutumine saaks Kõivu näidendis olla üksnes tegelase püsiv loomus – nii nagu selles, et kogu aeg ühed tulevad ja teised lähevad, väljendub „Lõputus kohvijoomises” pigem Eestimaa loomus kui Eestimaa muutumine.
Kahtlemata ei saa mittedramaatilisus olla dramaatika reegel. (Minagi kurvastaksin, kui poleks olemas, ütleme, psühholoogilisi draamasid või märulifilme.) Ometi on ka ebadramaatilisel draamal, kui see on huvitav, üks positiivse varjundiga eripära: mälestus etendusest pole nii muutlik. Näiteks, kui mõtlen praegu Adolf Šapiro „Kolme õe” lavastusele, siis tulevad selgelt silma ette Ants Eskola, Einari Koppel, Juhan Viiding ja Jüri Järvet, samas suudan vaid ähmaselt meenutada keskseid tegelasi, kellele kaasaelamisele kuulus vahetus muljes ometi keskne koht. Ja kui see näide ongi veidi erandlik (enamasti ju ei jätku kõrvalosadesse nii silmapaistvaid näitlejaid), näib siin ometi avalduvat üldisem seaduspära: kõrvalosaliste ja kõrvaltegevuse osakaal on mälestustes enamasti suurem kui vahetus muljes, mida seletaksin sellega, et kesksete tegelaste puhul on vaatamisel rõhk nendega toimuvale kaasaelamisel, kõrvaltegelaste puhul aga sellel, millised nad on, ja just viimane jääb paremini meelde. (Räägin siin muidugi eelkõige enda nimel ja olen valmis uskuma, et teised inimesed mäletavad asju teistmoodi.)
Kui mõtelda seevastu näiteks „Filosoofi päeva” lavastusele, siis tuleb jätkuvalt esimesena meelde Roman Baskini kehastatud Professor oma nende suhetega, mida aastate eest laval näha võis. Ja kui pidada teatrinägemise meelespüsimist üldse oluliseks, siis võiks ju see, et mälupilt säilitab ajas oma proportsioonid, asja juures omamoodi lisaväärtus olla.
„Filosoofi päeva” sobis siinkohal meenutada ka seepärast, et selle kaudu tulla tagasi „lõputu” juurde: siingi leiame eest ühelt poolt lõplike formuleeringute meistri (Professori) ja teiselt poolt Barokse härra, kelle filosoofia (mitte näidendi teksti, aga siiski just Kõivu jutu järgi) on kirjas lahtistel lehtedel, mis pärineksid nagu eri ajastutest, ajavahemikust nii umbes XIV kuni XXI sajand. Tõsi, tolles lavastuses jäi see suhe tagaplaanile, sest esiteks oli lõpliku poole esindaja siin juba teksti järgi palju rohkem pildi keskel ja lisaks sai just selle rolli täitja hakkama eriti meeldejääva saavutusega, pannes mind (näiteks) uskuma, et ta kohapeal „Puhta mõistuse kriitikat” välja mõtleb, samas kui teise poole esindaja võimaldas säilitada eelarvamuse, et sellist lõplike piirjoonteta tegelast ei olegi võimalik kehastada.
Viimase meenutuse kaudu jõuan lõpuks „Lõputu kohvijoomise” juurde, mille keskse tegelase Stammgast’i piirjooned on veelgi vähem lõplikud – peale lõputu kohvijoomise tegeleb ta vaat et ainult sellega, et teiste tegelaste juttu mingi veidra nurga alla keerata; ta ise ei väljenda seejuures ühtki lõplikku mõtet, nii et kerge oleks kujutleda kogu tema teksti kõlamas kui tühja vaimutsemist. Selline lahendus oleks kahtlemata äärmiselt igav, ja kui lavastus tegelikult on huvitav, siis üksnes tänu sellele, et Lembit Ulfsak on suutnud luua Stammgast’ist kuju, mis seostub nii umbes Arjunale õpetussõnu jagava Krišnaga (videos levitatud Peter Brooki „Mahabharata” lavastusest), ehkki Stammgast võib piirduda vaid õpetuse ühe poolega, nimelt sellega, mis soovitab oma ajalisi rahmeldamisi mitte ülearu südamesse võtta, sest õpetuse teise poole järele, mis ei luba oma ajalistest kohustustest kõrvale hiilida, pole siin vajadust, kuivõrd kõik täidavad endale võetud kohustusi niigi: luuletaja luuletab, nuhk nuhib, isamaalane ajab isamaalist asja ja ettekandja kannab kohvi laiali. Kuna olen oma jutus keskendunud „lõputusele”, võiksin näitlejatest rääkides piirdudagi Ulfsakiga, sest teisi tegelaskujusid kipun nägema lõplikena, püsigu pealegi ka nemad üle aegade. Siiski oleks ülekohtune jätta mainimata, et kõiki näitlejaid (ja kõigi all ma mõtlen tõepoolest kõiki) oli rõõm jälgida. Kui kedagi eraldi esile tõsta, siis ehk seda arvukat seltskonda, kes kohvikusuminat etendas. Nad pidid esitama teksti, mis sisaldas rohkeid seoseid (mingis mõttes) näidendivälise maailmaga ja mis polnud seejuures kuigi dialoogipärane (kohvikusumin ei saagi seda olla); tulemuseks oli loomulik kõne, ilma et mainitud seosed kaotsi oleksid läinud.
***
Lõputuse kõrvale võiks nüüd öelda mõne sõna ka kohvijoomise, s.t papi W kohviku kohta. Mul endal küll puudub selles osas eriline arvamus, kuid kunagi sattusin lugema 1961. aasta ajalehte Tartu Riiklik Ülikool, kus ilmunud tähelepanekud seda kohvikuteemat pisut puudutavad. Niisiis, kaks neiut, „suitsev sigaret sõrmekeste vahel”, igavlevad kohvikus, kui korraga „toimub näolapikestes muudatus. Silmapiirile ilmus noormees. „Ta on vaimukas ja huvitav,” ütleb üks. „Alliksaar on seda alati,” lisab teine. Pisut aega saadavad imetlevad pilgud seda keigarlik-kultuuritsevat elupõletajat ja muutuvad siis jällegi eimidagiütlevaks. Moraalikoodeksi read lihtsusest ja tagasihoidlikkusest isiklikus ja ühiskondlikus elus on nendele neiukestele küll keelumärgiks kommunistlikku ühiskonda viival teel.