EFÜ aasta filmiajakirjaniku Maria Ulfsaki Sirbi intervjuus väljendatud skepsis tühistamiskultuuri suhtes viis üldse mõtted sellele, missugune näitleja tohib mis rolli vastu võtta.
Ulfsak tõi näitena Eddie Redmayne’i vabanduse Sunday Timesile antud intervjuus,1 kus kahetses, et oli nõustunud filmis „Taani tüdruk“2 mängima transsoolise Lili Elbe osa. Filmile järgnenud vähemusgruppide vihase tagasiside põhjal oleks roll pidanud kuuluma hoopis transsoolisele näitlejale. Probleemist oli Redmayne teadlik juba filmi esilinastuse aegu,3 vabandus on aga kindlasti muutuvate kultuurikoodide märk.
„Taani tüdruku“ peaosa oli aastaid pakutud naistele: Nicole Kidmanile, Gwyneth Paltrow’le, Charlize Theronile jt. Redmayne’i kinnitamine Lili rolli oli eelnenut arvestades võrdlemisi ebatraditsiooniline lahendus. Võib-olla ei oleks kaua arendatud projekt kunagi filmiks saanudki, kui Redmayne poleks 2015. aastal võitnud Oscarit Stephen Hawkingi kehastamise eest. Siis hakkas kõigil „Taani tüdruku“ väljatoomisega kiire, sest tuntud näitleja aitab filmi müüa kõige paremini. Tundmatu transnäitleja (tuntuid ju praegu pole?) peaossa võtmine tähendab maailma parandama hakkamist oma rahakotist, ja seda ei taha omaenda ja investorite miljoneid kaitsev produtsent kuidagi teha.
Redmayne’i Hawkingi osatäitmine tõi samuti mõningast pahameelt, et terved inimesed ei peaks puudega inimesi mängima, ja seda väljendati fraasiga cripping up ehk „vigaseks mukkima“.4 Näideteks kas või Dustin Hoffmani „Vihmamees“ ja Daniel Day-Lewise Christy Brown filmis „Minu vasak jalg“,5 mis mõlemad tõid täies elujõus meestele Oscarid puudega tegelase kujutamise eest. Kahjuks ei saa heita pilku filmilukku, kus neid osi mängivad ideoloogiliselt korrektsed näitlejad. Meil on ainult need fantastilised rollid, ilma milleta oleks filmiajalugu omajagu vaesem. Ameerika filmiakadeemia jumaldab ümberkehastumisi, aga huvitava paradoksina aheneb kellekski teiseks kehastumise diapasoon kultuuriliste tasalülituste tõttu pidevalt. Blackface ehk oma näo mustaks värvimise traditsioon on nüüdseks kultuuriliselt vastuvõetamatu tegevus ja seda on raske vaidlustada. Hiljuti on aga terminina esile kerkinud jewface ehk juudinägu, mis osutab sellele, et mittejuudid ei tohiks – eriti juudi kultuuri käsitlevates filmides – juute mängida.6 Empire’i aasta parima teleseriaali tunnustuse võitnud seriaali „See on patt“7 kunstiline juht Russell T. Davies on aga öelnud, et otsus valida geirollidesse ainult geid oli ainuvõimalik otsus.8 Küsimusele, kus on piir, pole võimalik vastust anda, sest kohe tekib järgmine küsimus: kes neid piire tõmbab? Nii juutide kui geide kujutamise puhul on välja toodud seda, et seksuaalset sättumust või rahvuslik-kultuurilist kuuluvust iseloomustavate keelendite või žestide kasutamine mõjub karikatuursena, kui seda teeb n-ö väljastpoolt tulija. Ometi ei tule pähegi vihastada, kui filmis pilgatakse eestlaste aeglust või tõsimeelsust. Ja mis oleks selles huvitavat, kui seda teeks mõni teine eestlane?
1 Kirsty Lang, Eddie Redmayne’s Cabaret gamble: ‘I lie in bed going through routines in my head’. Sunday Times 21. XI 2021.
2 „The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015.
3 Kristy Puchko, Eddie Redmayne Talks Backlash, Trans Representation and the Power of the Male Gaze in ‘The Danish Girl’. Indiewire 24. XI 2015.
4 Frances Ryan, We wouldn’t accept actors blacking up, so why applaud ‘cripping up’? Guardian 13. I 2015.
5 „Rain Man“, Barry Levinson, 1988; „My Left Foot: The Story of Christy Brown“, Jim Sheridan, 1989.
6 David Baddiel, Why Don’t Jews Play Jews? Guardian 12. I 2022.
7 „It’s a Sin“, 2021–…
8 Flora Carr, Russell T Davies speaks out on the importance of casting gay actors as gay characters in It’s A Sin. RadioTimes.com 11. I 2021.