Show „Scrapyard 3.5“ 19. XII Sveta baaris. Tallinna Uue Muusika Ansambel: Talvi Hunt, Madis Jürgens, Dizlerim Küpsis, Karl Erik Laas, Paul-Gunnar Loorand, Kärt Ruubel, Sander Saarmets ja Arash Yazdani.
Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) kunstilise juhi Arash Yazdaniga on meil paar asja ühist. Meile ei meeldi puisus ega pühad lehmad. Mozartit või Beethovenit kuulama ei läheks ja ühel meelel oleme ka selles, et klassikalisest muusikast on saanud konservatiivne enesekorduse institutsioon, kus orkester paistab olema edukas ärimudel, mis ei riski ega seisa millegi eest. Noh, kõik see, millest on juttu kurikuulsas artiklis „Klassikaline muusika on sumbunud“.1 Me mõlemad tahame pakkuda alternatiivset narratiivi, mis ei näeks klassikalise muusika interpreeti üksnes peata masinatöölise ja kaasanoogutajana, vaid iseseisva kunstnikuna.
Üht sellist narratiivi püüab Arash Yazdani tabada ka üritustega „Scrapyard“ (’romula’), mida ta nimetab show’deks, mitte kontsertideks. Sõnal „kontsert“ on puine tähendus, ütleb ta Postimehele antud intervjuus.2 Esimeses TUMA tekstis seisis, et nad tahavad tutvustada teatavat alternatiivi orkestrimentaliteedile. „Me ei taha olla järjekordne orkester või nüüdismuusika ansambel.“ Mida selle all silmas peetakse? Arash toob samas intervjuus välja, et selmet käituda nagu orkester või nüüdismuusika-ansambel, eelistab TUMA bändimentaliteeti. Kuidagi nii, et muusikategemise eest oleks võimalik ka isiklikult seista. Arash lisab, et muusikat teha on suur vastutus. Muusikutel peab olema midagi öelda ja midagi tõestada, midagi, millesse uskuda.3
Mina kirjutan sellele kahe käega alla. Klassikalise muusika jutustus on täis õudu (rassism, classism ehk klassivahe alusel diskrimineerimine, misogüünia jms) ning hirmus kepseldakse samas vaimus edasi, sest ärimudel variseb muidu koost. Publik tahab ju Mozartit ja Beethovenit! Nii palju siis kunstist. Tegu on kui poleerima löödud Porschega, mille sära tilkuva ila saatel imetletakse. Pingviinid astuvad sisse ja välja, masin nurrub, rahvas plaksutab. Vaid auto värv vahetub. Ja mudel. Vingu, haisu ega õli põrandal ei märka keegi, sest auto ilu on pimestav.
Show …
… kandis pealkirja „Scrapyard 3.5“ ning oli pühendatud 2022. aastal meie hulgast lahkunud saksa süntesaatoripioneerile Klaus Schulzele. Seetõttu oli ka valdav osa kõlanud muusikast mingil moel seotud süntesaatori(te)ga. Näiteks õhtut alustanud Arash Yazdani teos „Romance or something“ ehk „Romantika või midagi sellist“ (2023, esiettekanne) neljale kontrollerile, mida mängisid Madis Jürgens, Paul-Gunnar Loorand, Kärt Ruubel ja Arash Yazdani.
Teos on sügavalt poliitilise tähendusega ja tegi keeletuks. Selle heliliseks sisuks, heliribadeks, mida töödeldi (inversioon, kiirendus, aeglustus jms) on inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklid. Olin äsja sõpradega rääkinud Iisraeli ja Ḩamāsi veresaunast ning palestiinlastele toetust avaldanud. Samuti tulid meelde sõda Ukrainas, Kongo Demokraatliku Vabariigi humanitaarkriis, äärmuspopulistliku poliitika võidukäik (anti-LGBTQIA+ liikumised, EKRE vägivaldne käitumine riigikogus jm) eri riikides. See kõik kerkis ühes pinnale ja sundis küsima, mida mina teen. Igatsen võrdset kohtlemist? Ja inimõiguste eest saan seista vist vaid oma ringkonnas ja tegemistes (s.t klassikalises ja nüüdismuusikas).
Teisena kõlas Hugo Morales Murguia teos „150pF“ (pikofarad, elektrimahtuvuse mõõtühik; 2013) kehamahtuvusele ja 5.1-kõlarisüsteemile, mida mängis Arash üksinda. Ta istus lava ees ning tema valduses oli viis pulkpistikut, millest igaüks oli ühendatud ühe kõlariga. Kaks pistikut ühel käel, kaks teisel ja viies keelega mängimiseks. Enamik teab, mis häält teeb kõlar, kui selle ühendust katsuda. Bzzz.
Teos on üles ehitatud erisugustele rütmifiguuridele ja strihhidele, mida tuleb teatud arv sekundeid korrata, ning on performatiivne ja taktiilne. Mina olen palju kõlarite pulkpistikutega mänginud ja neid endale suhu toppinud. Selline metallimaitse ja kerge surin, nagu sööks kergelt hapuks läinud letšot, mis on maitselt natuke rauane ja kihiseb suus. Sealt siis see taktiilsus. Kuna kõla oli ettearvamatu, hoidis tähelepanu rütmifiguuride jälgitav ja selge kompositsioon, mis saavutas ositi transiliku ajatuse. Arash paistis lava ees kui väike küborg-geko, kes on meditatsiooni langenud. Kärbse asemel on pulkpistik.
Show oli saanud alapealkirja Bernhard Langi teose „DW30. Loops for Klaus Schulze“ (2017) järgi kolmele süntesaatorile, mida mängisid Madis Jürgens, Kärt Ruubel ja Arash Yazdani. See oli kava keskne ja kompositsiooniliselt kompleksseim teos, mis on originaalis komponeeritud tuntud live-elektroonika triole Lange-Berweck-Lorenz hommage’ina Klaus Schulzele. Teoses on kasutusel eri mikrotonaalsed häälestused ja sõnad, korrastatud on filtrite kasutus ja tämber, selles on graafilist notatsiooni ja tutti sünkroonsust, mis kõik nõuab nii mängijailt kui ka kuulajailt kõrgendatud tähelepanu. Helikude on muutlik, tämbriliselt mitmekesine, osalt hoogne, osalt soundscape’ilik, nõuab tehnilist virtuoossust.
Nüüd siis kirss tordil: Murguia teos „Etude of Propulsion“ ehk „Tõukejõu etüüd“ (2017) neljale etendajale ja ühele süntesaatorimängijale (kohandatud neljale etendajale ja fonogrammile). Etendajad olid Talvi Hunt (tema sõitis selle teose ettekandeks Šveitsist kodumaale), Madis Jürgens, Paul-Gunnar Loorand ja Arash Yazdani. Süntesaatoripartii kätkes Eddie van Haleni kõrvaussi „Jump“, mis jõudis kõlaritesse vaid siis, kui üks reas seisvatest etendajatest hüppas. Süntesaatoril kõlanud harmoonia sai seeläbi rütmi. Hüppamisskeemi pidid etendajad endale pähe õppima. Talvilt sain teada, et pähe on see jäetud tükkidena, à la viis takti hüppamist üks kord, siis kaks korda, seitse takti pausi jne. Teos on meeleolukas, üllatav ja hoidis kenasti pinget – imeline lõpupauk, mis tegi tuju heaks (mitte et see enne oleks halb olnud).
Õhtut raamis Sander Saarmets modulaarsüntesaatoritel ja Dizlerim Küpsis DJ-puldi ja hiljem Abletoni (digitaalne helitööjaam) taga. Saarmetsa kohta pole mul midagi öelda. Niipalju kui olen siin või mujal inimesi modulaarsüntesaatorite taga kuulnud, pole keegi olnud temaga võrreldav. Tema improvisatsioonidel on vorm, tunne ja suund. Need on läbipaistvad, tundeliselt tabavad ja neil on isikupärane helikeel. Hirm kulunud ja sageli esineva tänapäeva elektroonilise nn beep-boop-muusika ees kustus.
Avaldan tänu ka Karl Erik Laanele, kelle töö puldi taga kostis mahlaselt kõrva. Sellise teravusega heli pole ma Sveta baaris varem kuulnud. Küpsise setti ma kahjuks ei kuulnud, sest tutvusin ühe Arizonast pärit koorilauljaga. Olin talle show’ algusest silma peale pannud. Ta tuli ise minuga rääkima. Kahjuks ei oska ma flirtida.
Tulevikulava
Miinus, mida elektroonilise muusika puhul sageli välja tuuakse, et nähtav tõlgendus on selle puhul napp ja seega on esitusi igav vaadata, ei pidanud TUMA show’ puhul paika. Kava oli temaatiline, kõnekalt koostatud ja väljus n-ö süvamuusikale omastest konventsioonidest. Eesmärk pole seilata olemasolevatel vormidel, vaid kujutada tulevikulava, mille siht pole saada valmis, vaid vaadata enda ümber ringi. Küll oli see sooliselt ühekülgne, mis on osaliselt mõistetav, sest säärasele koosseisule on repertuaar napp. Väga napp. Aga ehk andnuks midagigi leida.
Arash Yazdani juhitav TUMA teadvustab ainsa Eesti nüüdismuusika-ansamblina endale tänapäeva kunsti võimalusi. Ansambel on täitnud Eesti muusikamaastikul ammu haigutava augu, mida ühelgi teisel kollektiivil pole seni õnnestunud täita. Need muusikud on nooruslikud, rõõmsad, sõbralikud ja tundliku sotsiaalse närviga. Mida rohkemat tahta?! Nad on kujundamas ka oma kogukonda. Nende kuulajate seltskond oli kirju: oli heliloojaid, elektroonilise muusika huvilisi, klassikalise muusika interpreete, visuaalkunstnikke, näitlejaid jt.
Koorilaulja, kellega rääkisin, oli säärasel üritusel esimest korda ja üllatunud. Küsis, kus veel selliseid asju toimub. Ütlesin, et ega toimugi – sest ei toimugi. Tulevikulavad on aga närtsimas. Uksed sulgeb meediumide kohtumispaik Sveta baar, mis tõi Telliskivi ümbrusse alternatiivse kunstiskeene ja selle publiku. Kahjuks on linn ja kultuuripoliitika Sveta nüüd välja suretanud. Selmet astuda suhtlusse ja liita jõud, et ärikad saaksid oma nutsumäge paisutada ja kulturnikud tasu, millega saaks kõhu täis – ühtlasi maksujõulise toe ja platvormi –, nülitakse pimeda juhtimisega taas kultuur kontideni paljaks. Aga kas saab üldse teistmoodi? Nähtub, et sedasi on lood olnud aegade algusest saadik. Nagu on öelnud XVI sajandi müstikust luuletaja Mirabai: „Jumal [—] tegi lollidest kuningad ja seadis targad kerjama neilt.“4
Õnneks on meil paar ettevõtmist, kus oma võimalusi, vastutust ja rolli ühiskonnas teadvustatakse ning tuuakse meie kultuurimulli õhku. Etenduskunstide asutus eˉlektron ja TUMA võiksid minu meelest vaagida koostöövõimalusi.
1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.
2 Janar Ala, Helilooja Arash Yazdani: pühadus on kurjast! – Postimees 19. XII 2023.
3 Samas.
4 Mirabai, Laulud tumedale armastatule. Tlk Mathura, Allikaäärne, 2005, lk 45.
