Arvatavasti polnud ma ainukene, keda tabas sügisel esimesi Sven Vabari debüütteose ilmumise kohaseid kuulujutte tabades märgatav elevus. Viimaks ometi! Ajal, kui mina Tartus kirjandust ja elu jne õppisin – perioodi võiks tinglikult fikseerida vahemikuna kesk­nullindatest teistkümnendate alguseni –, oli Vabaril skeenes vägagi arvestatav koht – eks seal puutusime ka kokku –, aga kuidagi tundus, et see virtuaalne sfäär piirdub peaasjalikult Tartuga. Kui „Musta lennuki kirik“ võitis 2011. aastal Tuglase novelliauhinna (mäletatavasti samaaegselt Mehis Heinsaare novelliga „Puhkehetkel“), oli selles midagi väga oodatut, aga ka piisavalt üllatavat, sh seepärast, et Vabar polnud ka siis kultuuriperioodikas just ülemäära palju ilukirjandust avaldanud. Peatselt pärast seda ilmus Vabari koostatud mahukas kontseptuaalne kogumik „Mitte-Tartu“ (Topofon, 2012), mis küllap süvendas varemgi adutavat Tartu-kesksust veelgi. Aga sellele järgnevatel aastatel toimus mu meelest aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist. Kui teadlik see oli, ei oska ma öelda, aga igatahes pole seesugune täielikulähedane eemaldumine kuigi tavapärane, ehk lisas seegi teatavale Vabari müüdile oma nüansse.

Olles niisiis Vabari loominguga (niipalju kui seda toona ilmus) varasemast pisut kursis, eeldasin ka „Ribadeks tõmmatud linnast“ Tartut sootuks rohkem, kui raamat esmapilgul annab – võimalik, et eeldust süvendas ka toimetaja, kes pakkus raamatu mulle arvustada muu hulgas just sõnadega, et siinpuhul tuleks vist Tartu-teadmine kasuks. Pean siiski kohe ka ära ütlema, et kogumiku teisest poolest leiame toda müstifitseeritud linna piisavalt palju (olgu või unenäolisel, fantoomsel või kogunisti ribadeks tõmmatud kujul), aga sellest allpool.

Jaak Tomberg kirjutab ERRi kirjandusaasta kokkuvõttes „Ribadeks tõmmatud linna“ soovitades muu hulgas nõnda: „Õigupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda.“¹ See on õige, aga muudab ka väheke ettevaatlikuks. Mugav (sh käsitleda) pole see kogumik küll ühelgi moel, aga mõned võimalikud võtmed on lugejale siiski jäetud, olgu või tehnilised: raamatu jutud pole küll esitatud kronoloogilises järgnevuses, aga teataval määral on need liigendatud nelja alapealkirjastamata ossa.

1.

Isegi kui Tartu esmalt kõrvale jätta, on ruum kui niisugune „Ribadeks tõmmatud linnas“ kohal algusest lõpuni, õieti ju pealkirjast peale, seda kõikvõimalikul tasandil ja igasuguses mõõtkavas, ehkki võib seejuures olla vägagi ulmeline, fantastiline, eeterlik, unenäoline vms paik. Tundub isegi, et kui jõudsin teose esimese lugemise vältel üsna aegamisi selle ruumivõtmeni, asetusid pusletükid paremini oma kohale, mis mind mõnel puhul loetud tekstidega ka lepitas.

Võtame näiteks kogumiku esimese teksti „Jääkarud“ (kirjutatud 2006. aastal). Esimesel lugemisel tekkis lausa küsimus, mis asi see õieti on või mida taotleb. On see keskkonnakriitika? Massipsühhoosi kriitika? Sirgjooneline düstoopia? Ma pole kusjuures senini päris kindel, aga teisel lugemisel hakkasin küll mõtlema, et võib-olla andis selle teksti – ja seega kogu raamatu – algus nimetatud võtme ikkagi ise kohe kätte, lihtsalt mina ei osanud seda kohe märgata. Sest teos algab nii: „Maailma rahvaarv oli kasvanud üle igasuguse piiri. Kogu vähegi haritav maa oli kasutusele võetud põldude, istanduste või karjamaadena, mis ümbritsesid tohutuid suurlinnu ja prügimägesid, tuumaelektrijaamu ja transpordirajatisi, tööstuspiirkondi, kaevandusi ning mitmesugustel erinevatel viisidel lootusetult rikutud paiku, mida inimene enam kasutada ei saanud“ (lk 7). Esiteks on siin esitatud loetelu maamärkidest, millele võiks soovi korral läheneda (ka) „mitte-koha“ mõiste kaudu, mille Vabar on ise mäletatavasti „Mitte-Tartu“ eessõnas tolle teose lugemise võtmeks andnud: „Humanitaarteadustes tähistab „mitte-koht“ tavaliselt prantsuse antropoloogi Marc Augé poolt kasutusele võetud terminit. Augé jaoks hõlmavad „mitte-kohad“ üleminekualasid, millel napib märkimisväärsust, et anda välja koha mõõt – näiteks kiirtee, hotellituba, toidupood, lennujaam.“² Tuleb küll möönda, et lõpuks esineb siinses kogumikus muu hulgas vägagi märkimisväärseid kohti.

Kui juba välja valgustada ruumi­küsimused, saab ka „Jääkarud“ hõlpsasti ära paigutada. Sest kui niisugune kogumik juba välja anda – on ju selle viimase teksti kirjutamisest möödas ligi kümme aastat ning vahepeal on vähemasti minu arvates autor eemaldunud skeenest, ära kadunud ja siis taas välja ilmunud –, siis millest muust rääkidagi kui kogu planeedist!? Liiati, kas ei olegi Antarktika, kuhu siin paratamatult välja jõutakse, tõtt-öelda mitte-koht par excellence, kõigi mitte-kohtade ema? Olgu sellega, kuidas on, erinevalt mitmetest teistest kogumiku juttudest on „Jääkarudes“ mingisugune tegevustik (või õieti jutustaja kokkuvõte sellest) siiski tähtsam kui koht ise. Aga siingi pole põhimõtteliselt ühtegi eristuvat tegelast, on vaid mingid grupid või massid, pole tõtt-öelda isegi peategelast. Seeasemel vahendab kehatu jutustaja kiretult globaalseid sündmusi: inimliik on oma tegevusega keskkonna ja planeedi sedavõrd ära mürgitanud, et sünnib „väga lihtne fundamentalistlik liikumine, mis leidis, et kuna biosfäärile tekitatud halvas on süüdi inimene, siis on ta tõestanud oma olemuslikku kurjust, kõlbmatust elamaks Maal koos teiste liikidega, ja peab surema. Inimkond peab end tapma [—] See kes teab kust alguse saanud ideoloogia osutuski meeleheitlikus olukorras lahenduseks, saavutades kiiresti äärmise populaarsuse ning levides üle kogu maailma“ (lk 8).

Üldse paistavad Vabarile meeldivat jutustajad, kes ka juhul, kui nad ei osale sündmustes tegelasena (ning ka siis, kui osalevad), saavad öelda „ma ei tea“, „ma ei oska öelda“, „kes teab kust“, „millegipärast“ jne, jne ehk kõigenägemise ja -teadmise potentsiaali on autor siin teadlikult kõrvale heitnud. Võib isegi öelda, et tegemist on valdavalt tavatult ebakindlate jutustajatega. Võõritusefekti tekitab siin pigem just jutustaja(te) tuimus ja distantseeritus, mitte näiteks sündmused ise. Ehkki ka sündmused on pöörased: näiteks „Jääkarude“ järgneval umbes 15 leheküljel raporteerib jutustaja, kuidas saada kogu inimkonda haaranud massienesetapulainetes keskkonda kahjustamata hakkama miljonite laipadega. Niisugused sedastused ei paista isegi taotlevat transgressiivsust, igal juhul mõjuvad need lõpuks lausa koomiliselt – see efekt ei ole ilmselt autori otsene taotlus, küll aga võib olla teadlik võte (n-ö objektiivselt) grotesksete tähelepanekute kuhjamise nihestav mõju lugejale.

2.

Raamatu teise osa novellides torkavad kõigepealt silma täiesti kaheldamatud ja läbivad vastandused, kusjuures need on esmapilgul sedavõrd lihtsad, et võiksid mõjuda ka iseenda paroodiana. Nii näeb siingi kollektiivseid kokkusulavaid tegelasgruppe, kus keegi eraldi välja ei pruugi paista. Ehkki, vähemasti „Musta lennuki kirikus“ on muidu ühtesulava „heidikute“ grupi kõrval ka minajutustaja joonistatud välja karakteriks, veidi teisel moel eristub jutus „Meie linn oli heidikuid täis …“ muidu homogeensest heidikute grupist üks „asotsiaal“, kes sellisena on ka teistsugusesse funktsiooni paigutatud (ei saa siiski öelda, et ta oleks kuidagimoodi psühhologiseeritud, aga see polegi teksti eesmärk) kui teised. Üldiselt vastanduvad siinsetes lugudes eksplitsiitselt ikkagi „meie“ ja „nemad“, kusjuures paiguti (näiteks järjest lugedes) võib selline abstraktne pidetus minna ka igavaks, aga mulle tundub, et eraldi kõik need lood siiski töötavad.

Loetelude ja kuhjamise kõrval – ja see ilmneb tõesti enim kogumiku teises osas – paistavad Vabarile meeldivat sünonüümid. Need pole siin mitte pelga sõnakorduse vältimise pärast, vaid parajalt mahlakad, sisaldades ka hinnangut (mida rõhutavad ka väikesed kirjeldused nende juures). Nõnda leiab „Meie linnast ..“ (kirjutatud 2003), „Inglitest“ (2008) ja „Musta lennuki kirikust“ (2009) selliseid pidevalt (ka loost loosse) korduvaid heidikuid tähistavaid sõnu, nagu „asotsiaalid“, „prükkarid“, „asokad“, „parmud“, „eluheidikud“, „jotad“, „õlid“, „prügikollid“. Aga asi pole ainult hinnangulistes sünonüümides, mis lugemise keeruliseks teevad. Kui näiteks „Meie linna ..“ või ka „Inglid“ võib soovi korral liigitada näiteks sotsiaal(poliitika)kriitiliseks kirjanduseks, siis „Musta lennuki kiriku“ heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt – see muidugi tähendab, et autori nihestus on õnnestunud, liiati keeratakse sellele loo käigus veel üks vint peale.

Ka eelnimetatud vastandused avalduvad Vabaril otseselt ruumis – kui „Meie linnas ..“ hakatakse heidikuid „suurele prügimäele küüditama“ (lk 27), sellele ehitatakse ümber ka kõrge aed, siis „Musta lennuki kiriku“ heidikud eraldavad end ise teise (mitte-/vahe-)ruumi, konkreetsele lennuväljale. Nõnda on just viimased siin loos, kuigi kuidagi müstilisel viisil, jõustatud ja just linnarahval (näiteks peategelase isikus) ei ole tegelikku ligipääsu nende maailma.

3.

Teoses esineb küll ka isikustatud, ehkki endiselt võrdlemisi passiivsete tegelasjutustajate positsioonilt edastatud lugusid, aga distants on selgi puhul alati sees ja kirjanduslik võte paistab olevat rakendatud üsnagi sarnaselt tegelase vahenduseta kolmandas isikus kõneldud lugudega. Tegelase vahendus annab aga kergemini mõistetava vabaduse mitte teada, spekuleerida, olla ebakindel. Seejuures ei saa öelda, et minavorm oleks siingi pelgalt vormiline küsimus. Näiteks kolmanda osa novellides „Tänavakunstnikud“ (2011) ja „Tühi maja“ (2010) astub mõlemas ette tegelasjutustaja, kes räägib (äkki siinpuhul isegi maagilisrealistliku) loo, mis juhtus tema sõpradega. Nõustun siinkohal Tõnis Hallastega, kes toob Müürilehe arvustuses välja, et need tekstid – kogumikus on need ka järjestikku paigutatud – on omavahel printsiibilt väga (ju vist liigagi) sarnased, kusjuures „kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks.“ ³ Aga see praegu selleks.

Neis(ki) lugudes on fookuses müstiline koht, mis on aga paigutatud päriselus eksisteerivale kaardile (vastavalt Tartu linn ning metsamaja ja selle ümbrus Hiiumaal). Müstiliseks teeb kohad aga see – tähelepanu, spoiler alert! –, kuidas mõlemas tekstis jääb avatuks võimalus, et lugude jutustajad saavad (kas siis n-ö päriselt või kummagi loo nn vastastegelase kujutlustes) ise osaks neist kohtadest. Nõnda toimub mõlemas nimetatud loos otsene gradatsiooniline ruumi isikustamine. Kui „Tänavakunstnike“ alguses ütleb jutustaja tüünelt, et „Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. [—] Sirle kodu oli linn“ (lk 111), siis vähekese aja pärast loeme juba: „Ehk tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? [—] Ehk on too võõras seotud isegi mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see „keegi kolmas“ võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?“ (lk 122–123).

4.

Kirjanduslike võtete tasandil ma linna või keskkonda aga isikustama ei ruttaks. Ma ei taha öelda, et keskkonnast endast saab tegelane – pigem on siin oluline küllap just ambivalents, avatus, küsimus, mis jääb õhku. Samal ajal on selge seegi, et millekski rohkemaks kui taustaks on keskkonnad ja kohad Vabaril alati. Ütleme siis näiteks, et teemaks. Lisaks eelkirjeldatud lugudele ilmneb see asjaolu eriti vahetult näiteks „Nimede kõrbes“ ja kogumiku nimiloos, põhjalikumalt küll ka näiteks „Jutustuses kolmest linnast“ (ja miks mitte ka „Maarahvas“), aga võtan praegu lähema vaatluse alla just Tartu-tekstid, sest just neist koorub mu meelest see vana hea (Mitte-)Tartu müstifitseerimine, mis on Vabarile ikka omane olnud.

Teose nimiloos „Ribadeks tõmmatud linn“(2007/2014) – arvatavasti mu lemmik kogu raamatus – joonistatakse samuti kui teose teise osa juttudes välja kaks teineteisele vastandatud inimgruppi, seekord „linnainimesed“ ja „rändurid“. Ühtlasi kerkib muu hulgas psühholoogiliselt esile minajutustaja ise. Võrdlemisi tavatult näeb siin mingil määral ka jutustajapoolset teiste „rändurite“ grupi liikmete sisest hierarhilist hindamist: enam pole tegemist päris homogeense inimhulgaga, ehkki tegelaste nimesid siit lugeda ei saa. Stalkerlik peategelane kirjeldab oma kurnavaid ja rusuvaid rännakuid „territooriumil“, mõõtmatul ja ähvardaval teekonnal „linnafragmentide“ vahel, kusjuures tema paratamatu ja sunnitud kodutus pole enam nii abstraktne, et lugeja sellele kaasa elada ei saaks, vastupidi. Mis see täpsemalt on või miks see on? Kas siit saab välja lugeda autori (või ütleme siis ikkagi: jutustaja) võõritust olemasolevast, mis lihtsalt manifesteerub ruumis (ja mitte lihtsalt ruumis, vaid Tartus)? On ju „rändurid“ enamasti „linnainimesele“ nähtamatud. Nõnda on nende maadeavastamine lootusetu ja üksildane. Elu linnas, mis abstraktsele linnarahvale on normiks ja lihtsaks taustaks, jääb peategelasele ja n-ö temasugustele kättesaamatuks, sest nende puhul on linn ribadeks tõmmatud. Mille allegooria see võiks olla? Ilmselt pole sellele küsimusele ülemäära keeruline vastata.

Jällegi leiame sellega sarnase mõtte tegelikult juba „Mitte-Tartust“, ehkki sealt pole põhjust liialt allegooriaid otsida (küll aga metafoore tõlgendada): „Tühermaade ja äärte suhted keskmega on olnud keerulised. Vahel on tunne, et Tartu ja Mitte-Tartu on nagu kaks täiesti erinevat linna, mis asuvad küll ühes ja samas geograafilises ruumis, kuid millel ei ole suurt midagi ühist ja mille elanikud kunagi kokku ei puutu, umbes nagu China Melville’i ulmeromaanis „Linn ja linn“. Ainult üksikutele indiviididele on lubatud Tartu ja Mitte-Tartu vahel liigelda, ülejäänutele mõjub piiri ületamine letaalselt.“⁴

Sisulises (aga mitte põhimõttelises) mõttes teistpidi pööratud paralleelruumi kujundi leiab novellist „Nimede kõrb“ (2011). Siin leiavad neli tegelast (hoolimata sellest, et nad on saanud individuaalsed nimed, toimivad nad koos minajutustajaga jällegi võrdlemisi kollektiivse tegelasena) end pärast unenäolist rongisõitu võõrast kõrbest, kus öösiti avaneb „fantoom-Tartu“. Fantoom-Tartut saavad nad aga kogeda vaid visuaalselt, mitte selles aktiivselt osaledes, mitte selle elanikega kontakti astudes. Hoolimata täielikust eraldatusest – fantoomsus mõjub siin lausa miraažlikkusena – ei ole „Nimede kõrb“ aga nii painav kui „Ribadeks tõmmatud linn“, paiguti vastupidigi: „Olime rõõmsad selle ootamatu ja kummitusliku tagasi koju jõudmise üle – eneselegi üllatuseks, sest tegelikult oli meil ju Tartust seal elades üsna kõrini olnud; tundus, et miski ei hoia meid seal kinni. Sellepärast olimegi elevil olnud, kui ootamatu öine rong meid endaga kaasa haaras“ (lk 87). Kui otsida võimalikke sümboleid ja allegooriaid, siis ju eeltoodud tsitaadist neid leida võibki. Ilmselt võib samalaadse allteksti või käivitaja tuvastada ka näiteks jutust „Päike“, kus loo tuumseks arenguks on samuti vaja lahkuda tuttavast, ehkki jällegi rusuvast ruumist, kus alati sajab vihma. Aga ju vist võib siit (nagu mitmest teisestki loost, miks mitte näiteks „Vaakumist“) soovi korral välja lugeda ka mõne depressiivse episoodi ja sellest väljumist tähistava allegooria. Aga see, nagu öeldakse, on juba täiesti uus teema ja nõuab ka eraldi käsitlemist.

1 Ülevaade. Kirjandusaasta 2023. – ERRi kultuuriportaal 30. XII 2023. https://kultuur.err.ee/1609207876/ulevaade-kirjandusaasta-2023

2 Sven Vabar, Eessõna. Rmt: Mitte-Tartu. Topofon, 2012, lk 7.

3 Tõnis Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. – Müürileht, jaanuar 2024.

4 Sven Vabar, Eessõna, lk 12.