Samal ajal kirjutasin lavastusele „Kosjakased 2” Dostojevski „Idioodi” ainetel „surematut” käsikirja. Vaatasin, mul on käepärast võtta hea prototüüp, kes meenutab vürst Mõškinit, ent erinevalt Mõškinist saab ka eluga hakkama. 1991. aasta kevadel tuli Ugalas välja fantastiline lavastus „Armastus kolme apelsini vastu”. Sain rõdult proove jälgida ning näha, kuidas Elmo seda teeb. Järgmistel aastatel vaatasin nii palju „Apelsinide” etendusi, kui sain. Mulle oli teater tookord pisut tume ja ähvardav nähtus, küllap olin mõelnud ennast mingisugustesse tähendusväljadesse kinni, aga korraga nägin, et keegi teeb teatrit rõõmuga, mängib rõõmuga. Ugala hiiglaslik saal oli tal käes, lavastus läks mulle korda, oli ühiskondlikult terav, sisukas. Mõtlesin, miks ei võikski teha teatris kõike rõõmuga, mitte kannatusega – kannatust on teatris niigi. Raskuse vaim lendas Elmo tegemiste puhul iga kord pealt ära – see tegi mind tookord vabamaks.

See oli asja üks pool. Teine pool jäi ajaloo eest ehk pisut varju, selle ettevõtmise pealkiri oli „Seersant Raidi päästmine”. Jutt käib muidugi Kaarin Raidist, keda Elmo tohutult austas ja aitas. Needsamad noored poisid võtsid sel ajal ennast teatris võib-olla mitte kõige paremini tundnud Kaarin Raidi oma protežeeks, hakkasid teda kasutama oma lavastustes ja mängisid tema lavastustes. Muu hulgas ka „Vihmameistris”, millele antud teatri aastaauhind tähendas jälle pikaks ajaks Kaarin Raidi tagasitulekut. See, et alla kolmekümnese noormehe peas tekib mõte aidata vanemat kolleegi, võtta ta uuesti mängu sisse, on Elmole väga iseloomulik. Mänguteema on Elmo puhul üldse oluline: ta mängib väga hästi, mõistab mängu väga hästi ning temaga tahetakse mängida. Tahetakse olla tema meeskonnas ja tema mänguväljal, sest selles mängus on rõõmu. Temaga mängides tunned, et elad.

Ugala-põli oli just nii pikk, nagu see oli. Ega ma eriti arvestanudki, et Elmoga loominguliselt edaspidi kuigi palju kokku puutun, sest olin mõelnud tulla tööle Eesti Noorsooteatrisse. Mati Unt tegi siin vahvaid lavastusi, näitlejad olid ka toredad. Need, kes meie kursuselt Ugalasse läksid, tundusid tõmbavat kõige pikema kõrre, võtvat lotovõidu, sest nad läksid teatrisse, kus olid Elmo ja poisid ning hulk tugevat truppi. Kui kool sai läbi, tulin teatrisse pabereid tooma, aga minu üllatuseks selgus, et teatri peanäitejuht on vahetunud ja Elmo istub sellel toolil. Ta kutsus mind välja, oli pisut tõsisem – mõtlesin, peabki olema, ta ju nüüd peanäitejuht. Küsis, mida rohkem teha tahan, mängida või lavastada. Muidugi lavastada, vastasin.

Nii see algaski. Teatrit juhtima asudes sõnastas Elmo paar olulist eesmärki. Üks eesmärk oli see, et inimesed tahaksid tulla sellesse teatrisse vaatama, mida seal tehakse. Pilet ei pea olema kallis ja tähtsad pole auhinnad, vaid see, et järjekord oleks ukse taga. Järjekord tekkis teatri ukse taha õige varsti. Kõige pikem järjekord oli lavastusel „Kolm musketäri”. Ühtlasi oli see esimene kord, kui mängisin Elmo lavastuses. Lavastajail on erisugused töömeetodid, mõnikord on koguni nii, et üks ja sama lavastaja kasutab eri lavastusi tehes eri meetodeid. „Musketäre” lavastades mängis Elmo minu arust kõik rollid vaimus ise läbi, ta kirjutas ju ka dramatiseeringu. Trupp, mis oli selleks ajaks tema ümber kogunenud, oli tõesti dream team. Eesti teatriajaloos on kindlasti olnud mitmeid selliseid momente, kui kokku on saanud väga hästi toimiv kamp: üks neist oli 1990. aastate keskpaiga Tallinna Linnateatris. „Musketäride” tegemine-mängimine kandis endas sedasama rõõmu ja vaimustust, mida olin näinud „Apelsinides” ja mitmes tema teises lavastuses. Aga seekord olin ise laval, sain joosta, mõõk käes, mööda vanalinna ja rääkida kõva häälega. Vahel on tunne, et Elmo leiutab igal võimalusel jalgratast. Ta ei rahuldunud tavapärase ruumi- ega rollilahendusega. Meenub ka vehklemine, mida oli selles lavastuses palju. Meie suureks üllatuseks ei võtnud ta vehklemisõpetajat, hoopis ostis venekeelse raamatu „Vehklemine”, tegi kodus küllap sukavarrastega stseenid läbi ja tuli järgmisel päeval külma näoga proovi, öeldes, et kutid, teete nii ja nii.

Näitlejana on Elmo ülikiire, ta on üks kiiremaid näitlejaid, keda tean. Asi pole tekstiandmise kiiruses, vaid laval mõtlemise kiiruses. Eriti kiiresti mõtleb ta kriisiolukorras. Samuti on tal erakordne rütmitaju, see läbib tema näitlejatöid ja suhet näitlejasse. Truppi formeerides ütles ta ükskord: „Hea trupp on selline, kus kõik mehed võiksid mängida Hamletit ja kõik naised Juliat.” Mõningail hetkil on Tallinna Linnateatri seltskond olnud sellele tulemusele väga lähedal – ja on seda nüüdki. Elmo nõudlikkus ja valikuprintsiibid on jäänud samaks.

Nüüd jõuamegi ettekande kõrgpunktini: Elmo osatäitmine minu lavastuses „Ainus ja igavene elu”. Kui Elmost sai peanäitejuht, toimus tema ja lavastajate regulaarne koostöö nii, et mõni kord aastas kogunesime tema tuppa ja rääkisime hingelt ära, millised on meie loomingulised unistused ja plaanid. Ühiselt valisime välja, milliste materjalidega hakkame tööle, mida võiks edasi lükata ja mis jätame üldse kõrvale. Rääkisin talle „Ainsa ja igavese elu” ideest, et tahan kirjutada ja lavastada loo teatri arhetüüpidest. Elmo ütles: „Väga hea, tee ära.” Kui hakkasin osatäitjaid lahti kirjutama, siis mõistsin, et Indrek Sammul peab mängima üht peategelast, põhikangelast, kes seda lugu veab, ent tema kõrval peab olema keegi, kes otsustab. Nende tegelaste nimed olid Theo ja Paul. Küsisin Elmolt, kas ta mängiks Pauli. Tema küsis vastu, kas see on Pinna. „Eks seal on Pinnast palju küll, mis siin keerutada – jah.” Elmo jäi nõusse, kuigi polnud veel tekstigi näinud. Lavastus koosnes kahest osast: esimene oli aeg enne Esimest maailmasõda ja teine pool XX sajandi kuuekümnendatel aastatel. Mõlemal ajastul tegeldi teatri loomisega: ühel juhul teatrihoone ja rahvusliku teatrikultuuri tekitamisega, teisel aga reformimisega, väljakujunenud teatrisüsteemi muutmisega.

Ütlesin Elmole, et mul ei ole talle teises vaatuses ühtegi stseeni anda, aga ma küll ei tahaks, et ta sealt välja jääb. Elmo küsis, et mida ma täpselt tahan. Vastasin, et midagi metafüüsilist. Elmo on üsna delikaatne inimene, ta ei öelnud: „Kas sa ise ka tead, mida sa lõpuks tahad?”. Ta jäi mõttesse, tuli, istus, vaatas proovi. Lavastuses oli stseen, kus 1960. aastate trupp on proovi lõpetanud ja Indrek Sammuli tegelane puhastab lava rekvisiitidest. Ta hakkab mingit köit paika panema ja korraga ilmub täiesti ootamatult Elmo, lakk-kingades ja Pauli täielikus kostüümis, sellisesse spordisaali õhkkonda. Seisab, vaatab hämmeldunult ringi – ta oleks nagu teinud ajahüppe. Kuhu ta on sattunud? Indrek võtab mängu kohe omaks ja nagu tajub, et keegi on veel ruumis, keegi tuttav, sama mees, kellega nad olid esimeses osas kaasvõitlejad. Indrek laseb köie lahti ja Elmo kõnnib sellest mööda, köit peaaegu riivates. Oli sündinud maagiline puudutus, see müstiline miski, kui tähendused jooksevad mõnusalt kokku ühte punkti ja kostub tiivakohinat.

„Ainsa ja igavese elu” prooviperiood oli pikk ja üsnagi raske. Panin sealt üht-teist kõrva taha. Harjutasime Hamleti stseeni, kui Elmo tuli lava vahelt välja ja küsis: „Jaanus, kas sinu meelest on kõik korras?”. Ütlesin, et see, mis ma laval näen, on korras. „Jah, laval on küll kõik korras, aga lava taga valitseb kaos.” Mõistsin, näitleja armastamine ei tähenda nunnutamist, tähtis on toimiv töökeskkond. Lavatagune süsteem peab töötama laitmatult, sest kõige tähtsam akt toimub siin, laval. Üksnes nii tekib võimalus kunsti sünniks. Kord lava peal, selle eeltingimuseks on kord lava taga – noored lavastajad, jätke see meelde.

Veel mõned hajamõtted Elmost. Ta on hingestatud inimene, teeb kõike hingestatult. Raskesti defineeritav „hing” on temast ku
i näitlejast ja lavastajast – ka kui inimesest – rääkides oluline. Elmo on kaastundlik, kuid mitte melanhoolne, ta on idealistlik, ent tajub hästi reaalsust ja on väga vastutustundlik. Pole üldsegi tavaline, et lavastajad osalevad oma trupis täie rauaga ka näitlejana. Tookordses Tallinna Linnateatris oli see norm – ja paistab, et see jätkub siiamaani. Norm, et lavastajadki teevad käed mullaseks. Elmo hilisemad näitlejatööd pole kaotanud oma teravust, kiirust, täpsust ja head fookuse loomise võimet: ta suudab luua laval suure plaani.

Veel meenub, et käisime – see oli 1990. aastate keskel – üksteisel palju külas. Loo alguses oli juttu Elmo Viljandi toakesest, aga hiljem, Tallinnas, käis suur osa trupist temal kodus külas ja tema käis teistel kodus külas. Oli selline tihe läbikäimise aeg ning kõige selle keskel olid väga tähtsal kohal meie lapsed. Lapsed ei ole kunsti segav kõrval- või kaasnähtus, vaid küllap hoopis meie inimene olemise kõige olulisem mõõdupuu. Seetõttu oligi Tallinna Linnateater üks esimesi teatreid, mis tegi pühapäevad puhkepäevaks. Rahaliselt üpris keerukas otsus, aga vaimule mõjus hästi.

Elmo on ka väga hea dramaturg, enamiku oma olulisemaist töödest on ta ise dramatiseerinud. Sageli on näinud see protsess välja nii: meie, näitlejad, tuleme esimesse proovi ja Elmo näitab meile tabelit, kus on stseenide numbrid ja nende taha on kirjutatud, mis seal juhtub. Nii tööle hakkamegi. Ahjusooja teksti tilgub juurde kogu selle aja jooksul, ja imelik, et prooviperioodi lõpuks tundub, see ongi kõige normaalsem tööviis. Kusjuures alustad rolli loomist, ilma et teaksid, mis lõpuks saab. Aga tema teab.

Lõpuks mõned tõdemused, mis on mulle meie senisest koostööst meelde jäänud. Arvan, et Elmo teatrikäsitlus kuulus võib-olla 1990. aastate renessanssi, siis mõni aeg tagasi muutus ta pisut klassitsistlikumaks, aga tema põhiolemus ei ole muutunud: teater on rõõmus paik, kus räägitakse sageli tõsistest asjadest. Teater peab olema koht, kuhu tuled isuga, näitlejad peavad olema oma tööd tehes õnnelikud. Sõnumi kohaleviimiseks on parim vahend mäng: sellest, et lihtsalt ütled midagi, ei piisa. Seetõttu tähendavad Elmo proovid sageli lõputuid otsinguid, kuidas vormistada sõnumit, et see kuidagi eriliselt kohale jõuaks. Teater peab panema nutma või naerma, peab liigutama. Kõige hullem on, kui lähed teatrisaalist välja täpselt sama tuima hingega, kui sisse tulid.

Elmo pea töötab kõige kiiremini kriisiolukorras. Arvan, et kõige paremini töötaks ta veel siis, kui riputada ta, pea alaspidi, proovisaali lakke. Siis läheb ta eriti leidlikuks. Ise ta neid kriise ei provotseeri, kunstis kriisid paratamatult tekivad. Aga need mõjuvad talle hästi, mis näitab, et Elmo on andekas juht. Küsimuse peale, kes on lavastaja, ütles Elmo, et võiks teha eksperimendi: paneks kümme inimest keldrisse kinni, annaks neile pätsi leiba ja noa. Kui kümne minutit pärast teha keldriluuk uuesti lahti, siis see, kelle käes on nuga, kes lõikab leiba ja on välja mõelnud süsteemi, kuidas seda leiba jaotada, ongi ilmselt lavastaja. Korrastav ja süstematiseeriv alge peab lavastajas olema.

Kui valida välja üks mõttetera, millega Elmot kui inimest, näitlejat, lavastajat, kunstnikku, sõpra ja isa iseloomustada, mis esimesena pähe kargab, siis „Üks kõigi, kõik ühe eest!” on pisut triviaalne. „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje …” kõlab liiga magusalt. Mis talle sobiks? Praegu midagi karget ja piibellikku, et inimest hoiavad elus usk, lootus ja armastus. Aga neist kõige tähtsam on armastus.

Suulise ettekande üles kirjutanud Tambet Kaugema