Viimasel ajal algatatakse üha enam projekte elurikkuse kaitseks. On hakatud mõistma, et üheülbalisus eluslooduses võib olla hukutee. Mida rohkem inimmõju ja sellega kaasnevaid haigusi ning katastroofe, seda tõenäolisemalt võib juhtuda, et üks või teine eluslooduse rühm kaob täiesti. Mesilaste mürgitamise kohta taimekaitsevahenditega räägitakse juba aastaid, et kui hävitame mesilased, siis kaob üsna pea ka inimkond. Me oleme omavahel sõltuvuses nähtamatute niitidega. Lühidalt – elurikkuse hoidmise vajaduses ei kahtle enam keegi.
Taimenimetuste taandareng
Elurikkuse hääbumist võib märgata ka jälgides, kuidas inimene eluslooduse objekte nimetab. See hääbumine algas juba sada aastat tagasi ja on hästi jälgitav näiteks taimenimede puhul. Nii nagu põlluviljade monokultuuristamine, nii on käitutud ka taimede nimede kultuuristamisega. Kirjasõna levik ja vajadus taimi ühteviisi ära tunda jõudis Eestisse 1920ndatel, kui botaanikas tulid kasutusele emakeelsed terminid ja loodi ühtne taimenimede nimestik.
Juba kümne aasta pärast olid need nimed jõudnud kooliõpikute kaudu noorte suhu. Nii näiteks mainib botaanik, publitsist, kodu-uurija ja looduskaitsja Gustav Vilbaste (1885–1967) 1933. aastal nurmenuku kohta kirjutatud artiklis,1 et „… hariliku nurmenuku nimetusena on tarvitatud kogu Eesti ulatusel üle 100 nimetuse. [—] Me võime nurmenuku nimetustest moodustada 10 piirkonda, kus üks või teine nimetus on laiemalt tuntud. Igal pool on ka paralleelseid nimetusi, mõned võrdlemisi huvitavad, nagu valulill Räpinas, neiulill Saardes, viinalill Kosel, kuldkannike Saardes. Kuid nende kõrvalnimede levimine on üsna kitsas, neid tunnevad vaid üksikud inimesed. Seevastu tungib kirjakeelne nurmenukk kindla sammuga edasi, peamiselt just kooli mõjul (nurmenukk on loodusloo õpperaamatutes), esinedes igas piirkonnas nooremate hulgas kas juba pidevalt või laiguti; ainult Saaremaal ja Läänemaa kihelkondades on nurmenuku leving veel tagasihoidlik, – kõige vähemalt osatakse siin vahet teha rahvapärase ja kirjakeelse nime vahel.“ Ja nii ongi, vanematel nimetuste levikukaartidel on eri piirkondades levinud kikkapüksid, kanavarbad, taevavõtmed, saksapüksid, sõrmkindad, käekaatsad, käokäpad, pääsulilled ja natalilled, aga 1933. aastaks on kaart vaid nurmenukku nimetavate inimeste toel mustaks värvunud. Siiski õnnestus tollal veel koguni 208 nurmenuku rahvakeelset nime kokku koguda. Kuid taimenimede elurikkus oli hakanud pöördumatult kahanema.
Taimenimetuste mitmekesisuse taandareng on põhjustatud mitmest tegurist, eelkõige sellest, et meil pole vaja taimi tunda. Raviained on kolinud tablettidesse, ilmateate annab ilmateenistus, toiduaineid saab poest, ennustamine käib pigem tarokaartide järgi. Kadunud on ka vajadus kirjutada koolis ilusaid kirjandeid ja vältida seda tehes taimede nimetamisel kordusi. Ainus, mis vanade taimenimetuste üleskaevamisele ja uute taimenimede loomisele veidi hoogu annab, on herbalistide katsetused oma brändi loomisel, olgu selleks siis peen õllemark või elujõudu andev seebitegu. Tuleb neile tänulik olla.
On veel midagi, mis taimenimetuste eelmise sajandialguse suurkorjejärgselt on juhtunud. Eestisse on aiandushuvilised toonud suure hulga uusi taimi, polnud ju meie peenardel tollal astelpaju või siilkübaratki, aga pärast taasiseseisvumist on meie issanda taimeaed kirjum kui paradiisiaed. Sageli ei jõua taimenimede komisjon sissetoodavate liikidega sammu käia, sest nimed pannakse enamasti alles neile liikidele, mis juba kusagil kellelgi kasvamas ning nii sünnivad taimenimetused inimeste peas ja see mitmekesisus on väga põnev. Võime aimata midagi sellist, mis sündis meie esivanemate peades. Kui taim on rohi millegi vastu, siis saab ta nime ravitava organi järgi, näiteks kopsurohi või silmarohi. Kui on lihtsalt ilus, siis kirjeldatakse tema ilu ülivõrdes, kui meenutab mõnd putukat või looma, siis selle järgi. Ja nüüd ongi aeg need nimed kokku korjata, aga koos nendega ka muu rahvaomane teadmine taimedest.
Kuidas rohust ravim sai
XX sajandi esimesel kolmandikul laienes sõna „rohi“ koguni farmaatsiale ehk ravimiteadusele tervikuna: nii kutsuti Tartu ülikoolis farmaatsia instituute rohuteaduse instituutideks, eriala ennast rohuteaduseks ja selle lõpetanuid rohuteadlasteks (varem ja hiljem tuntud kui proviisorid). Et rohtu mitte segi ajada muru või heinaga, tulid käibele väljendid „arstirohi“ ja „arstirohutaimed“. On ehk üllatav, et sõna „ravim“ võeti kasutusele alles 1931. aastal. Sõna loojaks on ajakirja Eesti Rohuteadlane toimetaja farmaatsiadoktor Hugo Salasoo (1901–1991), kes tuletas selle verbist „ravima“. Nii et ravimtaime kui terminit tunneme sutike rohkem kui viimased 90 aastat.
2021. aastal alguse saanud viieaastases uurimisprojektis „Antrobotanicus“ on seljad kokku pannud Tartu ülikooli farmaatsia instituut, Eesti kirjandusmuuseum, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Eesti Looduseuurijate Selts, MTÜ Avatud Ruumi Instituut ja MTÜ Eesti Folkloori Instituut. Ettevõtmise olemust kirjeldatakse veebisaidil2 nõnda: „„Antrobotanicuse“, valdkondade ja asutuste vahelise projektiga tahame jälgida rahvapäraste taimenimede, taimede kõikvõimalike kasutamisviiside, taimestiku ja kultuuri vastasmõjusid ja etnoökoloogia suundumusi. „Antrobotanicus“ on järg Gustav Vilbaste sada aastat tagasi alustatud üldrahvalikule kogumis- ja uurimistööle. Päritud ja omandatud teadmised, kodumaise taimestiku tundmine ja oskused taimi kasutada, uute taimeliikide tundmaõppimine ja omaksvõtmine, samuti teised taimedega seotud arengud on tõusnud maailma teaduses arvestava tähelepanu keskmesse.“
Uuringu raames valminud küsitluskava3 „Taimed minu elus“ koosneb kolmest osast. Kuivõrd kõige tähtsam inimese elus on tervis, puudutab küsitluse esimene osa ravimtaimi. Kui tervis enam-vähem korras, on aeg liikuda teise elutähtsa küsimuse – toidu – juurde, ning kui kõht täis, on aeg mõelda ilule. Seega lisanduvad hiljem küsitluskavad toidutaimede ja ilutaimede kohta.
Ravimtaimeküsitluse nimekirjas on 101 ravimtaime, viimase pildi juures saab valides „Minu taim on siin“ nimekirja soovi korral pikendada. Enne taime kohta vastamist on esmalt tarvis kirja panna mõned isikuandmed, seejuures ootab ees põhimõtteline valik: kas jääda anonüümseks või lubada uuringu teostajatel oma nime koos kirja pandud ravimtaimekogemusega kasutada. Miks mitte talletada väärt kogemus koos oma nimega kultuurilukku?
Tuleb arvestada veel ühe tõsise katsumusega: küsimustikuga edasi liikumiseks on vaja üles laadida kas enda tehtud või mujalt saadud taimefoto ja kirjeldada järgmisel lehel lühidalt taime kõige iseloomulikumaid tunnuseid, mille järgi selle taime ära tunned. See lubab uurijatel veenduda, et pajatad tõepoolest õigest taimeliigist.
Edasi tuleb selgitada, kuidas kogemus alguse sai, mis terviseprobleemiga oli tegemist ning mis kujul taime tarvitati ja manustati, kuidas see mõjus, kas tuli ette allergilisi ilminguid jne. Kirja saab panna taime rahvapärased nimed ja lõpuks hinnata ravimtaime viiepallisüsteemis.
Interdistsiplinaarses uurimuses osalevad Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnast, publitsist ja loodusajakirjanik Kristel Vilbaste, Toomas Kukk Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist ja Tartu ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosia professor Ain Raal.
Negatiivne on positiivne
Sellise lühiväitega oli koroona ajal kombeks nalja visata. „Antrobotanicuse“ puhul on põhimõte sama: oodatud on ka negatiivne kogemus. Pole midagi hullu, kui informatsioon mõne taime kohta pärineb meie raamatust „Eesti ravimtaimed“ või muust allikast ja see taasesitatakse. Peamine on kogemus! Eesmärk on teada saada, kuidas üks või teine ravimtaimede kasutamise retsept vastaja puhul töötas. Kui töötas – on hea, aga kui ei mõjunud, on samuti hea, sest selle võrra saavad teadlased ja teisedki targemaks. Põhjalikud vastused lubavad võimalikke põhjusi vaagida ja seeläbi teistele veelgi paremat nõu anda.
Erinevalt paljudest teistest internetiküsitlustest võtab sellele ankeedile vastamine palju aega. Paraku ei saa seda täita trammi oodates või mõne peatuse jagu sõites. Esialgne ajavaru küsimustele vastamiseks võiks olla vähemalt pool tundi.
Aega küll kulub, kuid see-eest on ootamas nostalgia ja omanäoline meditatsioon, lisaks veel heategu rahvuskultuurile.
1 Gustav Vilberg, Eestikeelsetest taimenimedest ja nende tekkimisvõimalusist. Eesti Kirjandus 1933, 27(7), lk 339–347.
2 https://www.folklore.ee/rl/fo/tegevus/antrobota.htm
3 https://www.obs.ee/~cps/taimestik/