Nädal tagasi näitas Tartu ülikooli rektor Volli Kalm Pärnus konverentsil musta (või keelevahetajatele meelepärase) stsenaariumi kenasti kätte, kui teatas, et „rasked küsimused Eesti kõrghariduse tuleviku seisukohalt on eestikeelse kõrghariduse konkurentsivõime võrreldes inglisekeelsega. Magistri- ja doktoriõpe liigub ilmselt paratamatult üha rohkem inglisekeelseks.” Ja veel: „Eestikeelse kõrghariduse säilitamise hinda ei teadvustata tihti. Demograafiliste muutuste tõttu on meil vähem 18aastaseid lähematel aastatel peale tulemas.” Mis lahti? See, et iseseisvuse pidamine koos kõige sellest tulenevaga pole majanduslikult otstarbekas (kui ainult rahas mõõta, aga mitte näiteks rahulolus või koguni õnnetundes), on ju algusest peale teada olnud. Ometi veel alles viis aastat tagasi leidis riigikogu harvanähtavas üksmeeles, et eesti keele sissekirjutamine põhiseaduse algusparagrahvi annab sellele me maal lausa igavikulise elujõu. Paul-Eerik Rummo ütles toona Toompeal järgmist: „Eesti keel on äärmiselt paindlik keel, meil ei ole põhjust temast loobuda mitte üheski sfääris. Ainuke, mis võiks meid panna temast loobuma, on meie endi loidus ja ükskõikne suhtumine sellesse rikkalikku keelde. Aga ma olen kindel, et meil ei kõlba sellist hoiakut ilmutada. On väga oluline, et me austaksime oma keelt.”
Kordan: mitte üheski sfääris ja sfääride sees on kindlasti ka ülikool oma magistri- ja doktoriõppega. Rummo diagnoosi järgi on ülikoolis või selle juhtkonnas niisiis valla pääsenud loiduse ja ükskõiksuse taud. Õnneks leidub asjaolusid, mis sunnivad taudi mitte tapvaks pidama. Esiteks muidugi Euroopa Liit ehk rahvusvaheline raamistik, mis ei soosi ühegi liikmesmaa kultuurrahva keelevahetust. Kõige kõigisse keeltesse tõlkimise süsteem on juba kord loodud ja sellest loobumine nõuaks hulkade üksmeelt, mitte ühe väikese soolot. Silmas pidades ka tehnoloogia arengut, mille järgi kvaliteetne masintõlge on juba käe ulatuses, oleks praegu omakeelsest kõrgharidusest loobumine justkui maratonijooksu katkestamine viis meetrit enne finišit.
Kõige olulisem keelekadakluse võidulepääsu takistaja ülikoolis on siiski inimfaktor, kaadrid, nagu ütleksid bolševikud. Märkimisväärne osa teadustekstidest, mida välisajakirjades avaldatakse, pole algupäraselt kirjutatud inglise, vaid eesti või mingis „poolkeeles” ja siis tõlgitud. Kui paljud me ülikoolide õpetlaskonnast võivad kätt südamele pannes öelda, et on raskusteta võimelised oma kursused võõrkeeles maha pidama? See tähendab, et keelevahetus auditooriumides on seotud märkimisväärse kuluga, võimalik, et hoopis suuremaga kui see, mida rektor Kalm eestikeelse teadvustamata hinnaks nimetab. Üliõpilased võivad võõrkeeles kuulama õppida hoopis kiiremini kui nende õpetajad võõrkeeltes kadudeta rääkima ja kirjutama.
Piitsaks võib ülikooli juhtkond haarata välisõppejõudude järele. Et kui omad ei oska, impordime tööjõu. Aga see on rikka riigi käitumismudel, mille rakendamiseks peaks ülikool kulutama sedasama raha, mida väidab endal eestikeelse õppe tarvis puudu olevat. Välisõppejõudude palkamise iha hakkaks kiiresti ülespoole nihutama tööjõu hinda, mis oleks hea uudis neile meie õpetlastele, kes praegu majanduslikel põhjustel mujal maailmas töötavad, mis omakorda tõstaks eestikeelse õppe- ja teadustöö taset me ülikoolides.
Kogu selle akadeemilise keelevahetuse idee jaburus saab hästi selgeks võrdluspildis. Eesti vaimuilm on tervik ja magistriõpe ülikoolis selle samaväärne osa kui näiteks kultuuriajakirjandus. Niisiis peaksime arutama tõsise näoga ka seda, et mingi osa Sirbist peaks olema inglise keeles, kuna selles on autoritel odavam kirjutada ning on rida teemasid, mida eesti keele viletsuse tõttu polegi võimalik kultuurselt lahata. Või siis peaks seaduseelnõude kolmas lugemine riigikogus toimuma kvaliteedi ja hinna huvides inglise keeles. Kas nii?
Seadusandja ongi üks põhitakistusi rektori defineeritud paratamatuse realiseerumise teel. Nimelt peaks riigikogu muutma Tartu ülikooli seadust ja rookima sealt välja rahvusülikooli staatuse. Teine variant on võtta ülikoolidelt, kus ei taheta seaduse järgi tegutseda, nende praegune autonoomia ja avaõiguslik raam. Seda kõike aga ei juhtu ilmaski, kui ülikoolide iga õppejõud, kel rahvuslik orientatsioon millegipärast kaotsi läinud, küsimuse uuesti läbi mõtleb. Targad inimesed ju kõik ja saavad hõlpsasti aru, et eesti teadlase, õppejõu või muu haritlase põhiseaduslik ülesanne on tegutseda me oma ühiskonna heaolu nimel, mitte lakkamatult inglise keeles publitseerida ja nõnda välismaistele eraettevõtetele, olgu Elsevier (mille väljaandeid tuhanded teadlased tänavu on boikoteerinud), Nature või Thomson Reuters, kasumit teenida.