Looduskaitse on läbi teinud suured muutused ja seda on raske määratleda ajal, mil omavahel põimuvad looduse mitmekesisuse hoidmine, majanduslik huvi loodusressursside vastu ning poliitilised hoiakud ja otsused. Siiski moodustab loodushoid eri ühiskonnakihte hõlmates ühtsete arusaamadega maailmapildi.
Looduskaitse kujunemine
Eestis leidub looduskaitseilminguid juba keskajast, olgu näiteks Tallinna-lähedase Naissaare metsa hoidmine, meremärkidest puude hoid, kalastamisõigused või jahiseadused. Mitmekesist loodushoidu viisid edasi eri taustaga isikud: õpetajad, pastorid, metsaametnikud, mõisaomanikud ja teised. Loodushoiukäsitlusi leidub Karl Ernst von Baeri ja hilisemate teadlaste töödes, läbivaks jooneks loodusressursside hoidmine oma kaasaja ja hilisematele põlvkondadele. Loodushoiu kujunemine linnades päädis hiliskeskajal Tallinnas Kopli metsa ja Roosiaia pärna säilitamispüüdlustega, aastast 1758 Kadrioru pargi puude kaitse eeskirjaga jm. 1935. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi looduskaitse seadus.
1938. aastal loodi Tallinnas Lasnamäe klindi pervel lootaimede kaitseala mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja alpi nurmika kaitseks ning Kadriorus võeti looduskaitse alla mitmeharuline harilik pärn ja kaks jämedat vana harilikku tamme parki viiva August Weizenbergi tänava ääres. Siit sai siis Tallinnas alguse seaduslik looduskaitse. 1941. aastaks oli tollaste looduskaitse arusaamade järgi Eestis 47 keeluala, kaitse all 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu ja haruldasi taime- ja loomaliike, lisaks 20 nn kaitsemetsa metsaseaduse alusel. Ametis oli looduskaitse inspektor Gustav Vilbaste ja tegutses enam kui viiesaja liikmega usaldusmeeste võrgustik.
Pärast 1945. aastat nähti rasketes, eesti rahvast ja riiklikku korraldust hävitavates oludes siiski võimalust, et looduskaitse käigus säiliksid vabanemise tunnini Eesti varasemad kodu ja maaga seotud rahvuslikud väärtused, kunagised mõisapargid ja põlispuud, linnade haljasalad ja väärtuslikud puud. Looduskaitsesse panustasid paljud inimesed ja see korraldati võimalikult lähedaselt Teise maailmasõja eelsele ajastule. Loodi spetsiaalne institutsioon Looduskaitse Valitsus. 1957. aastal võeti vastu Eesti NSV looduskaitse seadus, millest nähtub järjepidevus 1935. aasta seadusega ja mis kestab muudatustega tänapäevani. Kaks aastat hiljem, 1959. aastal võeti Tallinnas looduskaitse alla metsastamise katsekultuur Lasnamäel, Kadrioru park ning bastionivööndi lõunaosa – Hirvepark, Lindamägi ja Harjumägi koos Kaarli puiesteega. Esimesed puud linnas – hõlmikpuu Süda tn ääres, Kelchi pärn Niguliste kiriku juures ja must pappel Kaasani kiriku hoovis võeti kaitse alla 1966. aastal.
Eesti Vabariigi taaskehtestamine 1991. aastal viis meid aega, kus uutes oludes tuli luua uus majanduslik ja vaimne maailm, kuid looduskaitse pidi muidugi jätkuma.
Tolleks ajaks oli linnades välja kujunenud läbi ajaloo kulgenud maakasutuse, hoonestuse ja aedade rajamise mitmekesine, looduslike ja introdutseeritud taimeliikide kooslus.
Eesti Vabariigi taaskehtestamisel kinnitati 1993. aastal Tallinnas kaitse alla kaheksa haljasala, omaaegse linnaaedniku Hans Lepa puukool-aed ning kaheksa erilise kujunduse ja liigirikkusega eraaeda.1 Eraaedade kaitse alla võtmine on problemaatiline, aga sel ajal oli see võimalik. 2004. aastal võeti kaitse alla Kanuti aed, Tammsaare park, Toompark, Tornide väljaku park, Tuvi park, Viruvärava mäe park (Musumäe park).2 2006. aastal said kaitse-eeskirja Falgi ja Tammsaare park, 2007. aastal seitse parki Nõmmel.3 Praeguseks on tehtud mitmel põhjusel korrektuuri ja looduskaitse all olevate alade struktuur linnas on teine. Alati võib püstitada küsimuse, mida looduskaitse Tallinnas andis või annab, kas kaitsealused objektid muidu poleks säilinud. Või mis on loodushoiust sõltunud, kui linnas on hulk metsi ja palju väärtusliku mullaga põllumaad nagunii hoonestatud. Küllap on looduskaitse ikka tähtis olnud, vähemalt on kaitsealuseid objekte mingil ajahetkel väärtustatud ja tõstetud nad rohkem vaatevälja.
Tallinna tõmbekeskused
Tänu Vene turu rajamisele ja edasisele arengule, milles suurt osa mängisid Tallinna Saksa teatri (Revaler Deutsches Theater) ja hiljem Estonia hoone ning Uue turu valmissaamine, sai piirkonnast koha- ja tõmbemärk.
Seda soodustas XIX sajandil lõpul Viru tänava läbimurre ja Virumäe pargi valmimine ning hilisem Pärnu mnt läbimurre Vabaduse platsile koos Viru väljaku kolme tee ristiga. Sõjapurustuste tagajärgede likvideerimine soodustas uushoonestamist Estonia pst ja Rävala pst ääres, rajati Rävala puiestee ja Estonia ette kujundati puiesteedega haljasala. Ja mis muidugi tähtis, rajati Tammsaare park, mis samuti on läbi teinud oma arengutee.4
Selles piirkonnas liigub palju inimesi, siin on suured ostu-, söögi- ja kultuurikeskused Kaubamaja, Solaris, Estonia ja Draamateater, kuus hotelli, busside peatuspaigad, siit on hea trammi ümber istuda, edasi liikuda vanalinna, poodidesse.
Täna linna arengule on juurde tekkinud uusi tõmbekeskusi-tõmbekohti ja populaarseid avalikke ruume – Rotermanni kvartal, Telliskivi loomelinnak ja Balti jaama turg. On ka küsitud: kas linnakeskus on hoopis sinna nihkunud?5 Ehk on targem Tallinna puhul üldse mitte rääkida tõmbekeskustest, kujunegu igas linnajaos oma tõmbekoht ja olgu need üksteisega hästi seotud bussi- ja trammiliikluse toel. Küll tuleb jääda seisukohale, et Tallinna keskus on eelkõige vanalinn, kus peavad säilima ka elamisvõimalused.
Pikemas perspektiivis peaks suurem tõmbekeskus kujunema merele lähemale. Piirkond Mere puiesteest idas on laiali valgunud ja ootab veel kujundamist hoonestuse rajamisega. On küll räägitud sinna Estonia ooperiteatri rajamisest, aga kuivõrd aitab see kaasa tõmbekeskuse kujunemisele, on iseasi. Probleem on ikka rahastuses, kultuuri suurprojektide ülalpidamine läheb ka üha kulukamaks. Ja mis saaks praegusest Estoniast?
Bastionide vööndi servaalale on ikka ehitatud, kuigi jah, siin on valitsenud mõõdukus. Rõhumine Tammsaare pargi looduskaitsealusele staatusele ei ole juurdeehitise puhul korrektne. Keegi ei rääkinud looduskaitsest siis, kui suure raha eest park uuendati, ja suhteliselt ebaõnnestunult. Kaotati õdus puhkepaik Estonia taga, asendati kivipinnase ja sellesse istutatud pärnasaluga, suurendati pargi läbikäidavust ja rajati omaaegse turuhoone kohale kohvikute maja, kuigi ümbruskonnas on piisavalt lõunatamiskohti.
Estonia juurdeehitis
Olen päri seisukohtadega, et juurdeehitisega kaasneb probleeme, kas või korralik ligipääs. Kuid arvan, et see ei olegi probleem, sest enamik inimesi ei tule ju kohale oma auto või taksoga, vaid ikka ühissõidukiga, samuti on olemas parkimisvõimalused Solarises ja kaugel ei ole ka Rävala pst parkimismaja. Hävineb kauaaegne vaade Estoniale Pärnu mnt poolt, aga ega see varemgi suurt välja paistnud ja praegust vaadet segab ka rajatud noor pärnapuistu. Kui puud suureks kasvavad, milline see vaade siis saab olema? Vaade pärnikusse või ei lastagi puid järjekindla pügamisega suureks sirguda?
Nähkem hetkeolukorda, tulevikku ja riigi võimalusi avara pilguga. Milline saab olema ruumilahendus piirkonnas, kui kogu Rävala pst ja Narva mnt vaheline piirkond on hoonestuse seisukohalt ammendunud? Muidugi peab säilima läbikäiguna toimiv haljasala, Tammsaare park, muidu võiks ju püstitada Estonia juurdeehitise sinna. Nii juhtubki Tartus, kus kesklinna parki, samuti läbikäigualale, rajatakse südalinna kultuurikeskus.6 Parkidesse ehitamispüüdlusi on ikka olnud, ka praegusesse Falgi parki oli enne 1940. aastat planeeritud hoonestus.
Kuid Tammsaare park on liigirikkam ja tihedama puistuga kui Tartu kesklinna park.
Teatrite kompleks peaks püsima, nii et kujuneks üks teatrimaja mitmefunktsioonilise Estonia, selle juurdeehitise ja Draamateatriga. Piirkonnas elab üsna palju inimesi, valmimas on ka korterelamu Teatrimaja. See, et avalik ruum pärnapuistu võrra väheneb, pole suur probleem, sest ruum ongi tiheda hoonestusega ja kuigi haljastust on vähe, on piirkonnas Tammsaare ja Virumäe park ning puiesteed.
Siit tulenevalt võikski lõpetada lausega: kui Estonia teatri juhtkond peab sobivaks, et lahenduseks on juurdeehitis olemasolevale hoonele, siis tuleks seda aktsepteerida.
2 Tallinna parkide kaitse alla võtmine ja välispiiride kirjeldused. – RTL 2004, 64, 1075. 6. V 2004.
3 Nõmme linnaosa parkide kaitse alla võtmine. – RT I 2007, 47, 329. 19. VII 2007.
4 Heldur Sander, Belle Époque ja ökoloogia. – Sirp 3. IV 2020.
5 Kairi Mänd, Grete Arro, Inimesest lähtuv linnaplaneerimine. – Sirp 26. III 2021.