Kontserdist jäid eriti meelde selle atmosfäär ja soojus, kuid ka mõni esitusele tulnud teos. „Tuljak”, mille tundis küll selgesti ära ja mis oli Turi esituses lõbusam kui varem, oli siiski saarelikult omanäoline ja midagi arendatumat  kui Miina Härma üldtuntud versioon. „Sa kõige armsam mulle” Anna Haava tekstile sisaldas vastuolu sõnades avalduva ängi ja muusika palju helgema kõla vahel. Ehk oligi mõte näidata armunud, ent kibestunud inimese kaht poolust? Saare ansamblilugudes oli sageli just klaveripartii see, mis võlus kõige enam: klaverisaated võinuksid olla ka omaette palad oma peensustes ja väljenduslikkuses. Pärast kontserti üllatas meid kohalik härra,  kes lõbustas seltskonda akordioni saatel omakirjutet lauluga, mille kunstipära ei küündinud ürituse peategelase ega eelnevalt esinenud muusikute tasemeni, kuid mida keegi vist pahaks ei pannud, sest siiruselgi on oma väärtus. Hea on teada, et ka kohalikud, nende hulgas akordionist kui ka muuseumi valvur-giidkorrastaja (kõik ühes isikus), peavad omakandi kuulsaimast mehest lugu.        Enne ja pärast kontserti oli külastajatel võimalus käia Hüpassaare rabas ning kogeda vaatepilti ja hingata sama õhku, mis joovastasid ja inspireerisid heliloojat. Hüpassaare raba on  omaette elamus, raske öeldagi, kumb kumba täiendas – kas loodus muusikat või muusika loodust.