Viimaste aastate võitlused sotsiaalse õigluse nimel on avanud mädapaised, mis enam kinni ei jää. Neid ei saa ka kinni lüüa. Kuuma laavana voolab ollus üle loomeväljade. Kattuvad need, keda pidasime paleusteks: humanistid, altruistid ja avangardistid.

Sageli soovin, et ei oleks kuulnud #MeToo juhtumist või armastatud muusikust, kes osutub vägivallatsejaks, või näitlejast, kes võitles loodushoiu eest, kuid rahastas ka planeeti laastavaid suurfirmasid. Soovin, et poleks kuulnud kolleegide kogemustest juhtivate kultuuritöötajate või autoritega siinses konnatiigis, kus noore idealistina arvad, et ega enesekesksed niikuinii kaua vastu pea. Kultuur – kas see ei pidanud olema valgustunute sfäär, kus ollakse väljas inimlikkuse eest?

Soovin, et minagi poleks puutunud kokku ebameeldivate juhtumitega. Õuduse saab alla neelata – aga millal lõpetatakse looja väljavabandamine, et ta on hea looja, aga halb inimene? Kirjanikud, lavastajad, heliloojad, kuraatorid, etendajad, kelle suurepärase loomingu kõrval kandub proovisaalidesse, näitusemajadesse või koduseinte vahele nartsissismi pime trauma, sest nartsissistile on trauma ülekanne enesekaitse ja ellujäämise võimalus. Kuidas austada loomingut, kui looja teod on sügavalt vastukarva? Armastus on tegu.Tegu päris elus, mitte rambivalguses. Agaape ei ole sõna. See on tegu.

Kuidas kohaneda nii, et ainult ei tühistaks? Kõik ei ole mustvalge. Äkki keegi neist, kes rääkis koledaid lugusid, tahtis lihtsalt kurja. Võimalik. Parem lähenemine: looja ei ole võrdne loominguga: looming on kanal, mis ulatub kirkast allikast inimeste sekka. Läte on puhas. Kui mu ees on valge paberileht, ei sünni sellele tekst minult, vaid minu kaudu.