Kümme aastat tagasi ma ei mõelnud kliimale rohkem kui eestlaste tavalise kirumise piires: lõputu november, suvine kehv suusailm. Kliimasoojenemisest eriti ei räägitudki. Vahepealsed aastad on teinud oma töö lõputute dokfilmide ja artiklitega. See toob kaasa ka süümepiinad ja stressi. Ma võin end tunda õilsana, sest pole autot, ei lase iga ostetud eset kilesse pakkida ja meie pere sordib prügi. Mõneski arenenud Euroopa riigis on toodud küsimata lauale plastkõrred, mis kõik veel eraldi kilesse pakitud. Paljud mu tuttavad ei sordi endiselt prügi. Aga ma ei hakka kellelegi moraali lugema, see oleks psühholoogiliselt jälk ja pealegi tunneksin end silmakirjalikuna.
Nimelt mainisin enne Euroopat. Käime perega kaks korda aastas Euroopa reisidel. Itaalia, Kreeka, Saksamaa jne. Jah, lennukiga. Me armastame Euroopat. Ei kujuta ette suve, mil üksteist kuud rüganuna ei päästa end välja rutiinsest keskkonnast. Nõukogude võimu lastele tundub ebaõiglane, et saamata aastakümneid reisida ei tohi seda teha ka nüüd.
Võin kirjutada kliimakommi ja käia mitu aastat vana pintsakuga, ja paljud meist teevad ja räägivad midagi, nii on süüme puhtam. Ometi me ei loobu millestki, enne kui ei loobu isiklikult tõeliselt tähtsast. Poliitikud ja ärimehed lendavad pidevalt, mis nüüd mina oma paari reisiga … Sellega ma end lohutan.
Kas ma loobun lendamisest? Ei, ma ei teeks seda juba kas või oma laste pärast, kellele perereisid on samuti aasta tipphetked. Oleks nagu vastuolu? Just laste tuleviku pärast ma kliimale mõtlen, tean, et lastetuna mul ühiskondlikku empaatiat napiks.
Kuna inimene, see on kompromisside kunst, siis püüan oma jalajälge kahandada väljaspool lennukit. Meie mõtlemine muutub tasapisi, mitte pauguga. Jääb vaid loota, et planeet ei muutu pauguga. Läinud pühapäeval kell 17.55 möödus Maast räme asteroid. Rõhk sõnal „möödus“.
Valner Valme on ERRi kultuuriportaali vastutav toimetaja ja Raadio 2 saatejuht.