Richter on kunstnikuna maailmas nii oluline, et tiitlit „suurim elavatest maalijatest” on tema puhul vahest kõige enam, ja õigusega, kasutatud. Seetõttu võis mullu Saksa kultuuriinstituudi korraldatud Richteri näitusele Kumus sattunud vaataja üllatuda n-ö kirju kava pärast. Korraldajad olid ilmselgelt alahinnanud Eesti publikut: pigem formaadi järgi kokku lükitud portfooliolaadne näitus pakkus segamini realismi-abstraktsionismi, töid masoniidilplastikul-lõuendil-paberil, töid klaasi all ja raamimata kujul jne.
Gerhard Richter on muidugi n-ö dihhotoomiline kunstnik, kelle megamõõtmetes, erilises spaateltehnikas teostatud abstraktsioonid klassifitseeruvad heal juhul kihutava rongi aknast tabatud linnapildistusteks, kuid kelle loomingu kaks vaala, abstraktsioon ja fotopõhine maal, omavahel intellektuaalselt teineteist hästi täiendava paari moodustavad. Analüütilise, süsteemse mõtlemisega kunstnikuna on ta ühes intervjuus kunagi välja öelnud, et näiline printsiibitus tema maalikeeles peaks võtma kriitikutelt aparatuuri klassifitseerimiseks ja analüüsiks – ülbe arvamus kunstnikult, kelle arutlustasand teoreetiku mõõdu välja annab.
National Portrait Gallery valik on silmapaistva visuaalse kuulmisega koostatud ja liigendatud, koos näitust saatva mahuka kataloogiga sisaldab see kunstiajaloo hitte, nt „Ema” (akt trepil, 1966), aga ka töid, mis valmisid vaid mõni aasta pärast seda, kui Richter 1961. aastal Berliini läänesektorisse üle jalutas ja Lääne-Saksamaale elama asus. Näitus ise tekitas aga hea kunstiga kokkupuutest kaasneva kõrgendatud, siin ja praegu meeleolu, mis oli mõõtmatult mõjuvam kui üksiktööde mehaaniline kogum.
Hitlerjugend’i karastusega Richter (s 1931) on õppinud Dresdeni kunstiakadeemias (1952–1957), tema diplomitööks oli n-ö õnneliku realismi kaanonite järgi maalitud seinamaal Dresdeni hügieeniinstituudi fuajeesse. Õnnelikust realismist kapitalismi sukeldunud Richter kaotas algatuseks töödest värvi (70ndatel see naasis, ja mitte ainult pulbitsevorgastilistes abstraktsioonides, vaid ka portreeloomingus). Ja nii asuski maalitehniliselt ülitreenitud Richter oma uues, tehniliselt omapärases paralleelsete pintslilöökidega värvivaeselt askeetlikus maneeris lõuendile kandma justkui teleriekraanilt maha maalitud tegelaste galeriid: Jacqueline Kennedy ja president Johnson, Lee Harvey Oswald, Brigid Polk (üks Warholi superstaaridest), Brigitte Bardot’ (huuled), Eurovisioni tähed jne.
Warholi kui teemavaliku ideoloogi vari näitusel on märk, millest on raske üle vaadata. Richteri subtiilne tehnika lõi aga seninägematu hõrgu mängu tähendusrikka foto lõuendile kandmisel tekkiva n-ö eetrimüra sellisel tasemel kontseptuaalsesse pildiarhitektuuri lülitamist, mida Warhol ja tema käsutuses olnud vahendid isegi ei riivanud. Maalide aluseks võis olla leitud m/v foto või juhuslik lehepilt, distantsilt liigenduvadki nonde aastate maalisarjad pigem soft-core kontseptualismi kui tavamaalikunsti alla, kunstiajaloolisest vaatepunktist on need kui tulevikumälestused, tulnukad pealetulevast digiajastust, hilisemate koolkondlike liikumiste prototüübid. 1990ndate keskel maalitud töödes rakendab kunstnik alatasa justkui miinusmärgilist kujutamist, autodafeed, mitmevärviliselt maalitu kindlakäelist, tahtlikku kustutamist spaatelnoaga.
Osaliselt paljastunud lõuendipinna faktuur on siin mitmes rollis: luues nähtamatu ekraani vaataja ja kujutatava vahele, tühistab selline tehnoloogiline võrk või struktuur võimaluse „lihtsameelseid” polaroidkujutisi lõuendil magusainena tarbida, räägib maalikunsti programmeeritud dualistlikust rollist kujutamise ja mittekujutamise, näilisuse looja (ehitamise) ja selle destruktsiooni (lammutamise) vahel. Mõistepaar „sensitiivne ja intellektuaalne” või „mõistus ja tunded” peaks selle näituse lahtimuukimisel küll käepärast olema. Mõnetine psühholoogiline heitlikkus või ebakindlus, tõlgendustele avatud juhuslik fluidum nende ebaühtlaselt tabatud meeste, naiste ja laste portreteerimisel, sisaldab tavapärasest hoopis teisel tasandil hoolimist. Praegu, kui „vanadelt” fotodelt (näiteks fritsusinelis „Onu Rudi”, 1965) mahamaalimisest on möödunud üle neljakümne aasta ja prototüübid/kangelasedki enamuses juba eeterlike olenditena eksistentsi jätkamas, sobiks resümeerida, et Richter on jäädvustanud portreteeritavate puhul pigem nende transtsendentaalse, auraatilise portree kui taksidermistliku aspekti – kuigi too viimane aspekt laiu hulki portreekunsti puhul traditsiooniliselt hullutabki.
Teadagi ekspluateeris ka Richter (sarnaselt teiste saksa kunstnikega nagu Kiefer, Baselitz, Beuys) XX sajandi ajalooga kätte mängitud panoraamseid jutustusi, Saksa lähiajaloo tähendustest raske kontekst on laadinud sestap kõigi eespool nimetatute maale (ja installatsioone) loomuliku enesestmõistetavusega – printsiibil „suurem süü – suurem lunastus?”. See ehk seletab, miks mõjub enamik Richteri kloone nii meil kui mujal suhteliselt igavalt – iga perfektselt m/v foto järgi maha maalitud maal ei ole veel kunst, saatigi Richteri laadis, puudub see seletamatu x-faktor.
