Saatchi kui eduka kunstiärimehe spekulatiivset huvi kunsti vastu, mis tõotab suurt marginaali, ei tasu ka arvestamata jätta: on ju enamiku autorite puhul tegemist alles rahvusvahelisele  kunstiturule sisenevate autoritega. Araabia ja Iraani suureformaadiline maal peegeldab etnilisele aktsendile vaatamata eelkõige rahvusvahelisi arengusuundi, palju on suurejooneliselt teostatud, tööjõumahukat installatsiooni, ja üllatuslikult ka cindyshermanlikus võtmes lahendatud lavastuslikku fotot ja digitaalprinti, mille aineseks naise identiteet ja soorollid rollimängu võtmes. Kuni 25. maini on Haywardis Southbank  Centeris lahti feminismiga seostatud prantsuse installatsioonikunstniku Anette Messageri (1943) seni suurim Ühendkuningriigis tehtud näitus „The Messengers” („Sõnumitoojad”). Näinud küll tema peapreemiaga pärjatud Prantsuse paviljoni Veneetsia biennaalil ja mullust EMM A ekspositsiooni (vt Sirp 2008, nr 3), oli praegune galerii sopilistesse saalidesse installeeritud näitus mahukaim ja demonstreeris hiilgavalt kunstniku ampluaad. Elektrooniliste  vidinatega animeeritud harutatud lõngast ja kentsakalt topitud pehmete mänguasjade armee võimles transportöörlindil sama tuima ükskõiksusega nagu kanad linnuvabriku tapaliinil, barokselt voogava transparentse punase riide piruette turboõhus vaadeldes läksid mõtted ikka ja jälle bioloogilise eksistentsi, alguse ja lõpu suurtele jutustustele, ole sa naine või mees.

Ei puudunud näituselt ka n-ö suurte tüdrukute kunst: kootud vestidega laululinnutopiste surnuaiad, fetišilaadselt klaaskaantega kastidesse pakitud-prepareeritud teismeliste tüdrukute kantud rõivad, tähendusrikkad joonistused. Nood viimased mõjusid küll tervikinstallatsioonina, eraldi võttes jätsid aga suhteliselt ükskõikseks, kui võrrelda hiljuti nähtud teise protofeministliku kunsti staari Nancy Spero tõeliselt kriipivate „halbade” joonistustega (Euroopas vähe näidatud Spero suurnäitus oli novembris väljas  Madridis Reina Sofia muuseumis) või mingite eriskummaliste relvadega vaatajat vallutavate Louise Bourgeois’ kritseldustega. Julgen Southbanki näitust soovitada kõigile, kel Eestis näidatud feministliku kunsti põhjal on jäänud ehk mulje, et see kunstihoiak peab ilmtingimata sisaldama ekshibitsionistlikku paljastust: ei mäleta Messageri näituselt küll ühtegi vulvat ega peenist, isegi kui nood seal mingis  koosluses olid, siis oli traumeeritud seksuaalsus läbinud õilistava ja tugeva sublimatsiooniprotsessi. Messangeri morbiidse maailma nukravõitu järelmõju on ruske ja naftaliinilõhnane, justkui oleks ontliku vanatüdruku ja lõbunaise mälestustest üritatud ühte ja ainumat friiginovelli kokku kirjutada. Lõpus, varem või hiljem, oleme me niikuinii üksi ja anname vastust kõige eest, tundub kunstniku moralité kandev sõnum olevat. 

Samas Haywardis on kuni 4. maini lahti Mark Wallingeri üle-eelmisel Veneetsia biennaalil Briti paviljoni täitnud video- ja installatsioonikunstniku kureeritud keerulisi seoseid eksponeeriv nüüdiskunsti ja museaalset kunsti segav näitus „Russian linesman” („Vene piirikohtunik”). Jalgpallitermin (kohtunikuabi, piirikohtunik) viitab intsidendile 1966. aasta Inglismaa ja Lääne-Saksamaa maailma karikamatšil (mäletatavasti andis vene päritolu kohtunik  vaieldava punktivõidu Inglismaale, seda põhjendades viitas ta Stalingradile). Näitusega uuritakse kuivõrd põhinevad subjektiivse värvinguga otsused kultuurilistel eelarvamustel ja eelhäälestusel. Wallingeri eelmine suurem aktsioon Londonis oli mäletatavasti parlamendihoone vastas oleva illegaalse, kuid „statsionaarse” Iraagi sõja vastase telklinnaku identse koopia ehitamine Tate’i peamajja („State Britain”, vt Areen 15. III 2007)  Tate’is on kuni 26. aprillini avatud Tate’i biennaal.

Kuraator Nicolas Bourriaud Lissaboni Goulbekiani kaasaegse kunsti muuseumist on näituse „Altermodern” („Vana modernism”) pannud kokku valdavalt briti, aga ka muu maailma kunstnike installatsioonidest, videoprojektidest, ei puudu ka tahvelmaale meenutavad moodustised, neid tuleb mõista aga hoopis uute reeglite järgi. Postmodernistliku ajastu lõppu (lõpetas selle aga ülemaailmne  majanduskriis) tähistav polüglotne termin „altermodern” sisaldavat endas metropolide / kindla tsentri kadu, paratamatut eksisteerimist kultuuride ja geograafiliste paiknemiste arhipelaagis, kus ainuke võimalus eksisteerida ongi polüglotina (ka ajateljel). Vanade staaride Tacita Deani (sel näitusel pseudomälestustega täiendatud, leitud fotodel põhinevad prindid), Subodh Gupta (roostevabast terasest kööginõude kuhjatised), Franz Ackermanni  (tema ruumilistesse digiprint-installatsioonidesse on integreeritud ka n-ö lahtilõigatud struktuuriga maalitud pinnad) jt kõrval jäävad paljude esinejate sünniaastad 1970.-80. aastatesse. Näitus ise on kompaktne, hästi läbi komponeeritud ja uus sõnum kui selline jõuab kohale. Charles Avery (1973) kipsis modelleeritud skulpturaalsete lindinimeste sari üllatas hea modelleerimisoskusega ja suureformaadiliste joonistustega, see krempel tundus olevat  justkui mõne block-buster’i juures töötava rekvisiidikunstniku töölaualt, ka visuaalselt meenutas see kangesti Poola plakati- ja installatsioonikunsti 1970ndatel. Low-tech, rõhutatult copy-paste’i jälgedega kaameratööl ja odaval kujundusel põhinev Nathaniel Mellorsi (1974) võltstelevisiooniseriaal taaskasutab ja refereerib muuseas ka Pasolini „Salòd”, kuid põhiline on vormi ja sisu totaalne lammutamine selles jandilaadses oopuses, kus kuraatoriteksti järgi  on sünteesitud „televisiooniuudist, dokumentaalfilmi, kriitilist analüüsi ja avangardset näidendit”. Alfalainetel hakkasin minagi vägisi transtsendentaalsesse nirvaanasse tüürima: mõelge ise, kui pärast poolepäevast muuseumide ringi pehmete lamamiskottide mägi vaataja võitmiseks on ekraanide ette laotud.

Publikumagnetiks kavandatud eriskummaline valik Picassot on kuni 7. juunini väljas The National Gallery’s „Challenging the past” („Minevikku vaidlustades”) meenutab mitmeski aspektis 2006. aasta Picasso väljapanekut „Traditsioon ja avangard”, näitust, kus uuriti Picassot dialoogis kunstiajaloo suurte meistritega El Grecost-Velazquezest Manet’Cezanne’ini. Picasso 125. sünniaastapäevaks kunstniku sünnimaal ja ka kodumuuseumis (Picasso oli aastaid Prado direktor) produtseeritud ülimenukat näitust, mis Prados ja Reina Sofias pikki järjekordi põhjustas, praegune  ekspositsioon muidugi ei ületa. Seda nimelt vähe tuntud tööde rohkuse tõttu – need ei ole paraku just tugevamate killast Picasso väga eriilmelises loomingus. Kuid rahvusvaheliseks rahvakunstnikuks on Picasso tõepoolest saanud, tõkenditega järjekordi kokku pakkivad piirded nagu Aasia lennujaamade ootesaalides, kuuluvad nüüd Picasso näituste juurde üle maailma.