Tõepoolest, võrgustik on kujunenud meie aja üheks maagilisemaks metafooriks, mis manab teoreetiliselt meelestatud ühiskonnateadlaste ette futuristliku pildi kõigi seniste piiride ületamisest digitehnoloogiliste sildade abil. Manuel Castells, võrguühiskonna tuntuim teoretiseerija, väidab koguni, et ühes „nanotehnoloogia ilmumisega ning miktroelektroonika lähenemisega bioloogilistele protsessidele ja materjalidele hägustuvad piirid inimelu ja masinate elu vahel nõnda, et võrgustikud laiendavad oma vastasmõju meie sisemusest kogu inimtegevuse alale, ületades aja ja ruumi piirangud”.1 Bioloogiliste ja ühiskonnaprotsesside haaramine ühe mustri alla on meile süsteemiteooriast tuttav, kuid võrgustike puhul näib see minevat sügavamale. Siin ei ole jutt enam mitte teooriast või mudelist, vaid niiöelda asjadest endist, ehkki mingis poolfiktiivses võtmes. Castellsi kirjeldus meid kohe-kohe ootavast ühiskonnast kõlab hästi kokku ulmekirjandusega.
Laienev, domineeriv, ähvardav, oma kombitsatega kõikjale, isegi naha alla ja mõtetesse tungiv võrgustik on küberpungis romaanist romaani korduv motiiv. Sajand tagasi üleilmset kuulsust nautinud populaarfilosoof Oswald Spengler arvas, et igal kultuuril on oma „ürgsümbol”. Antiikkultuuri puhul olevat selleks piiratud üksikkeha, õhtumaisel kultuuril piiritu ruum, vene kultuuril ääretu tasandik. Filmi „Maatriks” tegijaid inspireerinud küber-techno-new-age-mõtleja Kevin Kelly näib silmas pidavat midagi sarnast, kui väidab, et 21. sajandi ikoon on võrgustik. Eelmist sajandit kandis aatom, kindluse ja muutumatuse sümbol. Võrgustik seevastu on midagi haaramatut, „pöördumatult ühiskondlikku”, kooslus loodusest ja arvutitest. „Võrgustik (the Net) on arhetüüp – alati sama pilt – , mida näidatakse, et kujutada kõiki ahelaid, kogu mõistust, igasugust vastastikust sõltuvust, kõike majanduslikku, ühiskondlikku ja ökoloogilist, igasugust kommunikatsiooni, igasugust demokraatiat, kõiki gruppe, kõiki suuri süsteeme.”2 Ühesõnaga, kõike, mis ootab meid tulevikus. Vastastikust sõltuvust on ühiskondlike suhete tuumaks peetud siiski juba vähemalt XVIII sajandist peale. Saint-Simoni, ühe sotsioloogia rajaja, jüngrid kandsid tagant kinni nööbitavaid kuubesid, et rõhutada oma sõltuvust kaasinimestest. Toona – ja hiljemgi – mõeldi inimeste (või riikide) vastastikusele sõltuvusele. Tänapäeval on ühiskondlikkuse sümbiootilisse ringi hõlmatud aga ka loodus ja tehnoloogia. Kevin Kelly sõnul moodustab tehnoloogia elava ökosüsteemi, technium’i, mis kasvab ja kasvab katkematult nagu ennast harali sirutav puu.3 Kelly tehnopantheistlik teooria oleks justkui kommentaar võrgustiku kui mütologeemi kirjeldusele, mille leiab filmist „Avatar”. Filmis veenab Sigourney Weaveri kehastatud teadlane kasuahnet ärijuhti, et planeet Pandora lühinägeliku ekspluateerimise asemel peaks uurima seal kasvavate puude juuri ühendavat võrgustikku. Pandoral kasvavate puude juured suhtlevat mingi kummalise elektrokeemilise kommunikatsiooni mõjul, justkui neuronid läbi sünapsite, ja moodustavat „globaalse võrgustiku”, kuhu Pandorat asustavad navid saavat andmeid üles ja alla laadida. Eywa jumalik võrgustik ühendab kõiki elusolevusi samblikest inimesteni. „Avatar” läheb koguni nii kaugele, et võtab võrgustiku mõiste abil ette looduse ja ühiskonna vaheteo dekonstrueerimine. Loodus – mille arhetüübiks on puujuured – ja ühiskond – mille arenenuim ilming on elektrooniline kommunikatsioon – osutuvad äärmuseni viiduna üheks ja samaks. Aimuv coincidentia oppositorum laseb vaatajatel muuseas mõista, et kapitalistlik kasumimotiiv ei nõua looduse ohverdamist. Vastupidi, loodus ja uus, võrgustunud majandus kuuluvad kokku sama sümbiootiliselt nagu kask ja kaseriisikas. Sümbioos, sügavad sidemed, kultuuride sõprus, zen – selline ongi kaasaja Stimmung „Avatari” virtuaalvõimalikus maailmas, à la Kevin Kelly.
Teooriaid võrguühiskonnast võib käsitada samasuguse müüdi või utoopiana, mis ei paigutu teise aegruumi, vaid mille teemaks on meie enda kaasaja muundumine. Oleviku eksperimenteeriv esitamine ennetuleviku vormis. Need teooriad on osa laiemast Interneti – võrkude võrgu – imaginaariumist, mis mängib kaasaegse sootsiumi enesekirjeldusena sarnast ideoloogilist rolli nagu ühtse rahvuskehandi kujund totalitaristlikus ühiskonnas. Võib-olla oleks utoopia asemel õigem rääkida atoopiast: eikuskil asuva ühiskonna asemel „kohatust” ühiskonnast. Vähemalt arvavad nii süsteemiteoreetikud, kelle sõnul samastub ühiskond kommunikatsiooniga. Mida kiirem, virtuaalsem ja võrgustunum on kommunikatsioon, seda „kohatum” on ka ühiskond.4 Geograafia hindamisel pole ju tõepoolest kõige olulisem mitte kilometraaž, vaid aeg, mis kulub teekonna läbimiseks. Alles siis, kui Euroopa kohale kerkib tuhapilv ja liikuma peab hakkama mööda maad, saame aru, kui kaugel me tegelikult kodust oleme.
Võrguühiskonna suurim lubadus ei peitu aga mitte võimaluses reisida 80 tunni (või vähemaga) ümber maailma, vaid kultuuriliste vahemaade kahandamises ja poliitika ümbermääratlemises. Ajavaim nõuab otsedemokraatiat, sest kübervõrgus näivad kaduvat kõik takistused, millega seni on põhjendatud poliitilise esinduse vajalikkust. Virtuaalne vabariik ei pea olema silmadega haaratav nagu Kreeka polis või Genf. Samuti ei pea enam ootama valimisi – arutlemine ja hääletamine saab nüüdsest toimuda katkematult. Juba 1927. aastal maalis Carl Schmitt omalaadse distoopiana pildi tuleviku mehhaniseeritud demokraatiast: „Võib ette kujutada, et nupukate leiutiste abil avaldab ühel päeval iga üksik inimene kodust lahkumata pidevalt oma arvamust poliitiliste küsimuste kohta ning et need arvamused registreeritakse keskjaamas, kus pole vaja teha muud, kui need üle lugeda.”5 Ühes Internetiga on Schmitti kardetud stsenaarium teoks saanud, koduse hääletamiseni välja. Isegi keskjaama pole enam vaja, sest igaüks võib huvilistele pakkuda välja tüüptingimustega ühiskondliku lepingu. Peaasi, et poliitilisse raami asuv sotsiaalvõrgustik kujuneks tõeliseks kogukonnaks. Kuid ka selle saavutamiseks pakuvad turunduskonsultandid rea soovitusi: mõtle välja algupäramüüt, loo initsieerimisrituaal – nt registreerimine – , lase ringlusse negatiivseid müüte, sümboleid, värve; julgusta liikmeid looma endale visuaalset identiteeti jne.6
Lõimumise ja võrgu kujundid kuuluvad nii tihedalt kokku, et muudavad peaaegu võimatuks ettekujutuse lõhestunud võrguühiskonnast. Kuna uut laadi ühiskonnas ei kulge teave mitte institutsionaalsete keskuste kaudu, vaid mitteametlikult, siis on kõik palju vabam ja vahetum. Ajalehtede asemel on blogid, politsei asemel on veebikaamera, lastelaagrite asemel on suhtlusportaalid. Eesti inimarengu aruandes iseloomustatakse suhtlusportaale virtuaalsete mänguväljakutena.7 Siin näib avalduvat idee, et virtuaalses maailmas kohtutakse ja veedetakse aega samamoodi nagu kortermajade hoovides, satutakse naabritega kokku, kõnetatakse, vastatakse, sobitatakse tutvusi. Kontaktid tekivad seda kergemini, et „digitaalsele põlvkonnale” on sotsiaalteadlaste sõnul omased jooned nagu avatus, loomingulisus, iseseisvus, innovaatilisus, koostööle orienteeritus jne.8 Erinevus vanast ühiskonnast seisneb selles, et virtuaalne mänguväljak on palju avaram, ulatudes Nõmmelt Narvani ja tuues nõnda ühte hoovi kokku kõik need, keda keel ja kultuur on seni lahutanud.
Elu võrguühiskonnas tundub sama spontaanne ja loomulik nagu elu looduslähedaselt hüpertehnilisel Pandoral, kus inimesi, loomi ja loodust ühendav vahenditu side (navide keeles „zahelu”) saavutatakse mälupulgaga sarnaneva karvatuusti abil. Jääb mulje, et kuna võrgustikud moodustavad ühiskonna infrastruktuuri9, siis on sootsium sama avatud kui selle selgrooks
olev tehnoloogiline võrgustik. Siit siis ka optimism, sest kui vanad kildkondlikud ja suletud võrgustikud asendab globaalne niidistik – kui võrgustikud ei kujune enam välja korpides, vaid kõigile avatud suhtlusportaalides – siis on ka ühiskond sellevõrra avatum ja lõimunum. Niisugusest entusiastlikust vaatenurgast tundub Interneti avardumine samasuguse vabastava protsessina nagu liikumine totalitarismist avatud ühiskonda, Facebook aga katkematu rahvakoosolekuna, kus kõik rassid ja rahvad on külg külje kõrval pidevalt suhtlemisvalmis. Tegelikkusega on sellel unistusel siiski vähe pistmist. Sõna „ühiskondlik” mitmetähenduslikkus kallutab meid samastama tehnoloogilisi ja inimlikke võrgustikke. Jah, tänapäeva maailmas on meil tehniline võimalus suhelda peaaegu ükskõik kellega ükskõik millal. Tegemist on suure muutusega. Isegi paradigmavahetusega, kui soovite. Meie silme all on leidmas aset tööstusrevolutsiooniga võrreldav nihe, mis muudab kindlasti tundmatuseni meie eluilma. Piirid hägustuvad. Kiirused suurenevad. Kvantitatiivsed muutused toovad kaasa kvalitatiivseid murranguid. Ühiskonnateooria vanad kategooriad satuvad revideerimissurve alla. Kahtlemata. Kuid just kõige selle tõttu on meil vähe aimu, milline on tehnoloogilise võrgustumise ühiskondlik mõju ja kes selle tagajärjel lõimuma hakkavad. Ameerika Ühendriikides on 1985. aastast kogutud teavet selle kohta, kellega ameeriklased arutavad neile olulisi küsimusi. Teadlased, kes uurisid nende andmete põhjal ameeriklaste suhtlusvõrgustiku muutumist, jõudsid järeldusele, et kahekümne aasta jooksul on see võrgustik – hoolimata kõigist tehnilistest vahenditest – kolmandiku võrra ahenenud.10 Sama oluline kui see, kellega me saame suhelda, on see, kellega me soovime suhelda, sotsioloogid on aga rohkete uuringute põhjal väitnud, et peamiselt soovime me suhelda nendega, kes on meiega sarnased.11
Nõnda selgus Hollandis tehtud uuringust, et mitmerahvuselises klassiruumis kipuvad hollandlased sõbrustama pigem omavahel ja tõrjuvad teised eemale.12 Facebooki palgal olevad sotsioloogid leidsid samuti, et ameerika kasutajad kalduvad veebis saama sõbraks ja suhtlema sama etnilist päritolu kasutajatega.13 Tuleb välja, et vastandid siiski ei tõmbu. Võib püstitada hüpoteesi, et kui uurida Facebooki kasutajaid Eestis, siis selguks, et eesti nimedega kasutajate puhul domineerivad eesti nimedega sõbrad, vene nimedega kasutajate puhul vene nimedega sõbrad. Need sõbrad ei segune ega lõimu omavahel mingi virtuaalse sümpaatia mõjul. Selleks ei piisa ka sõbrakontode paisumisest: Facebooki sotsioloogide andmetel suhtlevad kasutajad, kellel on 500 virtuaalset sõpra, tihemalt vaid 10–20 inimesega.14 Sean Parkeri sõnul oligi Facebooki edu üheks võtmeks otsus siduda lahutamatult kokku kasutajate „tegelik” ja virtuaalne identiteet, nõnda et suhtlusportaal poleks mitte autonoomne „virtuaalne mänguväljak”, vaid peegeldaks võimalikult täpselt kasutajate tegelikku suhtlusvõrgustikku. Selle tulemusena Facebook mitte niivõrd ei loo ega avarda ühiskondlikke võrgustikke, kuivõrd säilitab ja kinnistab kontakte. Kontaktid aga ei teki juhuslikult. Õigupoolest võib tehnoloogia juhuslikku suhtlemist hoopis vähendada. Varem suheldi nendega, kellega tegelikult nii väga ei tahetudki suhelda, lihtsalt seetõttu, et elati üksteise kõrval, satuti vastamisi, jagati sama ruumi või koolipiirkonda. Meie ettekujutus integratsioonist paistab olevat siiani vallatud füüsiliselt piiratud kultuuriruumi ideest, justkui paisuks rahvakehand mingi orgaanilise paratamatuse tõttu riigipiirideni. Ometi ei erine Interneti-ajastu geograafia varasemast mitte ainult selle poolest, et kauged paigad saavad lähedaseks. Vastavalt sellele, kuidas suureneb suhtlemise valikulisus, laguneb füüsiliselt jagatava ruumi sümboolne ja kultuuriline mõõde.
Majandusteadlased on tähele pannud, et ühisvõrgud nii välistavad kui ühendavad, sest tõrjuvad need, kes võrgust välja jäetakse, võistlevasse võrgustikku. Rahvusvähemused suhtlevat omavahel nii tihedalt just seetõttu, et elanikkonna enamik nendega ei suhtle. Kuna aga arvamused, hinnangud ja poliitilised hoiakud koonduvad pideva suhtlemise tõttu, ühtsustuvat need võrkude sees, mitte võrkude vahel. Teisisõnu võivad asjad välja kukkuda nii, et kõik ühe suhtlusvõrgustiku liikmed jagavad samu hoiakuid, ühiskond tervikuna aga lõheneb, sest erinevad suhtlusvõrgustikud kinnistavad erimeelsusi.15 Seda kõike arvesse võttes pole üllatav, et Venemaa uuel küberstrateegial on vaatlejate sõnul kaks tahku: esiteks suurendada veebiliikluse tihedust Venemaal, eeskätt kodanike ja valitsuse vahel, teiseks vähendada veebiliiklust ülejäänud maailmaga, isoleerides Vene küberruumi üleilmsest võrgust. Tekkiv olukord vastab äärmuslikul juhul nn tasakaaluteoreemile: kõik võrgu X liikmed on omavahel sõbrad, kõik võrgu Y liikmed on omavahel sõbrad ning iga võrgu X liige on vaenujalal iga võrgu Y liikmega.16 Nõnda äärmuslik versioon Schmitti sõber-vaenlane vastandusest on muidugi ebarealistlik. Samas ei saa võrguühiskonnast mõelda liiga lineaarselt, umbes nii, et mida rohkem tehnilisi võimalusi, seda rohkem suhtlemist, mida rohkem suhtlemist, seda rohkem lõimumist, mida rohkem lõimumist, seda rohkem üksmeelt jne. Tihenevad suhtlemisvõrgustikud võivad (juhul, kui neid on mitu) koondada ühiskonnaliikmed ükskõikseteks või isegi vaenulikeks leerideks – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.
Midagi paradoksaalset oli ka selles, kui Interneti leiutajaks peetav Tim Berners-Lee kirjutas eelmise nädala alguses, et varemalt avatud Internet ähvardab killustuda virtuaalseteks arhipelaagideks just Facebooki-sarnaste platvormide tõttu. Teherani rahutuste käigus vaba ja tsenseerimata teabevahetuse sümboliks saanud Facebook toimivat tegelikult suletud ja läbipaistmatu teabesilona.17 Berners-Lee pole ainus, kes kardab, et pärast esimest pöörast arenguetappi tungivad Internetti tavapärased võimuvormid ja tavapärane majanduslik loogika. Tulevases tagantvaates paistab ehk ka võrguühiskonna mõiste ja seda saatev optimistlik kujutlus spontaanselt lõimuvast ühiskonnast anoomilise ajajärgu sümptomina, mil kõik piirid näisid korraga – aga kahjuks ainult korraks – ületatavad, mil silmanähtavad ja käegakatsutavad muutused tekitasid mulje, et ühiskonna struktuur on sama paindlik ja muutlik kui tehnoloogia. Tundub, et isegi mõned võrguühiskonna visionäärid on hakanud kahtlema, kas see mõiste ikka sobib kirjeldama tulevast olustikku. Valitsuse tellitud aruandes Soome edu eelduste kohta järgmise kümne aasta jooksul leidis Pekka Himanen, et võrguühiskonna asemel peaksime hakkama rääkima „tähendusühiskonnast”.
Tähenduste tootmine olevat tänapäeval strateegilisim tegevus.18 Nõnda üldiselt sõnastatuna on selle väitega muidugi raske mitte nõus olla. Samas oleks võrguühiskonna mõistest kuidagi kahju loobuda. Selle mütoloogilisest, futuristlik-utoopilisest aurast hoolimata … või õigupoolest just selle pärast. XIX sajandi progressiusk võib meile tagantjärele tunduda naiivne, kuid ometi andis see usk bürokraatlikult võlutustuvale ajajärgule teatava mütoloogilise võlu. Oleks ennatlik loobuda mõistest, mille tähendus alles avaneb, võrguühiskonna mõiste on aga nii läbipaistmatu, et moondub iselaadseks pärisnimeks. Sellisena see läbipaistmatut aega vist tähistama sobibki.
1 Manuel Castells, Communication Power. Oxford University Press, 2009, lk 23-24.
2 Kevin Kelly, Out of Control. The New Biology of Machines, Social Systems, and the Economic World. Perseus Books, 1995, lk 25.
3 Kevin Kelly, What Technology Wants. Viking, 2010.
4 Vt Helmut Willke, Atopia. Studien zur atopischen Gesellschaft. Suhrkamp, Frankfurt am Main 2001.
5 Carl Schmitt. Verfassungslehre. Berlin: Duncker & Humblot, 1983, l
k 245.
6 Tharon Howard, Design to Thrive. Creating Social Networks and Online Communities That Last. Elsevier, 2010, lk 165.
7 Andra Siibak, Uus meedia ja eakaaslaste kultuur. Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2009. Eesti Koostöö Kogu, 2010, lk 128.
8 Samas.
9 Jan van Dijk, The Network Society, Second edition. SAGE Publications, 2006, lk 20.
10 Miller McPherson jt, Social Isolation in America: Changes in Core Discussion Networks over Two Decades. American Sociological Review, Vol 71, June 2006, lk 353.
11 Miller McPherson jt, Birds of a Feather: Homophily in Social Networks, Annual Review of Sociology, Vol 27, August 2001, lk 415.
12 Chris Baerveldt jt, Ethnic Boundaries and Personal Choice. Assessing the influence of individual inclinations to choose intra-ethnic relationships on pupils‘ networks. – Social Networks, Vol 26, 2004, lk 64.
13 Jonathan Chang jt, ePluribus: Ethnicity on Social Networks, Conference Paper, Facebook, 2010.
14 Cameron Marlow jt, „Maintained Relationships on Facebook“, arvutivõrgus: http://overstated. net/2009/03/09/maintained-relationships-on-%20 facebook.
15 Mathew O. Jackson, An Overview of Social Networks and Economic Applications. Rmt: Jess Benhabib jt (toim), Handbook of Social Economics. Ilmumas.
16 Vt David Easley, Jon Kleinberg, Networks, Crowds, and Markets. Cambridge University Press, 2010, lk 128.
17 Tim Berners-Lee, Long Live the Web: A Call for Continued Open Standards and Neutrality. – Scientific American, December 2010.
18 Pekka Himanen, Kukoistuksen käsikirjoitus. Werner Söderström Osakeyhtiö, Helsinki 2010, lk 221.