Rahvaesindus tuli huvirühmadele vastu ning tänavu veebruari lõpus jõustusidki vee- ja planeerimisseaduse muudatused, mille alusel nüüd iga subjekt saab vette püsiehitisi rajama hakata. Et aga veealune maa on riigimaa, jäeti seadusega ka otsustusõigus maa kasutamiseks lube väljastada või mitte valitsuse kätte. Ja see oli halb uudis Tallinna linnavõimule, sest kuni Keskerakond ei pääse valitsusse, ei tule valitsuselt kindlasti ühtki luba Tallinna lahte kasiinosaarte või Kalevipoegade püstitamiseks. Eriti kindel „ei” tuleb rahandusministeeriumist, kus arvatakse Tallinna munitsipaalmajandusest ja -kulutustest ülihalvasti ja ühtki sihitut makset, mida on võimalik takistada, ka läbi ei lasta.
Mida aga kannatav kunstnik seni peab tegema, kuni poliitiline veelahe tema suurprojektil (mis talle ju lubatud ja lausa parteilise kuuluvuse vahetusväärtuseks tehtud) areneda ei lase? Nagu ühel plakatil kunagi öeldi: „Keskerakond teab lahendusi”. Kui Kalevipoega ei saa, siis korstnapühkija ikka saab. Õiguse või kõverusega. Pigem viimasega, sest kuni linnaeelarves avalikku linnaruumi monumentide püstitamiseks raha pole, ei saa seda ka skulptorile välja maksta.
Niipalju on nad seal Tallinna linnavalitsuses õppinud küll, et jäävad oma veidraid skeeme punudes nn juriidilise korrektsuse piiridesse. Saamata siiski aru, et juriidiline korrektsus on miinimum-, mitte maksimumnõue. See tähendab, et seaduse ja muu normi järgi asjaajamine on avaliku võimu teostamise endastmõistetav tingimus, kuid peale selle on veel kirjutamata kohustusena olemas kõik, mis mahub poliitilise kultuuri mõistesse. Kohustus on rääkida huvitatud pooltega asjad läbi enne, mitte pärast otsuse langetamist. Eks osa protestist, mis vallandus Tallinna vanalinna kavandatava Tauno Kangro meisterduse vastu, sündis just sellest, et otsustajad komisjonis seati juba tehtu tagantjärele õiguslikuks vormistajaks.
Seda, et Tallinna linnal oleks aastate jooksul tekkinud mingi üldisem ning avalikult kättesaadav kava, mille alusel kesklinna üldse monumentaalkunstiga rikastada, ei ole olemasolevalt linnavõimult mõtet oodata. Nende tase on omavahel sidumata üksikotsused, mitte generaalplaan, millega välistataks ootamatused. Teisisõnu, ettearvatavust asendab pidev ootamatus, läbirääkimisi ja kokkuleppimist meelevald.
Eriti haletsusväärseks teeb kogu selle tegevuse linnapea argus, mis on võtnud lausa kodanikke alandava mõõtme. Otse öeldes: „Mees, kui tahad neid Kangro kujukesi linna täis toppida, siis astu ise ette ning kaitse ja põhjenda oma suurt ja vägevat tahtmist! Näita ette plaan ja raha ja lase käia!” Aga ei, tema, suur meer, peidab end mingite tundmatute ametnikukujude varju (Tallinna kesklinna vanemaks määratud Aini Härm sai viimastel valimistel 50 häält, ja sedagi Haaberstis, mitte kesklinnas). See argus ja probleemide ilmnemisel teiste ettelükkamine on talle avalikult omane juba 1995. aasta lindiskandaalist saadik, muidugi. Ja raha tal ka ei ole, plaanist rääkimata. On vaid „anonüümsust palunud sponsor”, nagu kunagi oli „Šveitsi investor” või siis see naljatilk, kes võõraid kindlustusmakseid tasus ning selle vastutasuks väidetavalt maali sai, mis aga senise peremehe seinal edasi rippus.
Mentaalne kuristik Tallinna linnavõimu ja haritud linnakodanike vahel on ületamatu. Kuni linnapea pooldab ja esindab noorena omandatud demokraatliku tsentralismi võtteid, kodanikud aga soovivad valitsemisvormina näha tegelikku demokraatiat, mille puhul võimu avaldusi reguleerib tõepoolest rahva tahe, ei saagi mingeid kokkuleppeid sündida. Litsid mehed need Lasnamäelt valitud, ütleks rahvakirjanik. Miks nad aga oma kujukesi valijatele lähemal eksponeerida ei taha, pole teada.