Eesti Rahva Muuseumis maksab ühe näituse tegemine 300 000 kuni 400 000 eurot, võisime hiljuti lugeda Tartu Postimehest. Võtab tummaks. Selle taustal on teave, et enesele hiidmaja nõutanul on 900 000 euro suurune auk, mille lappimiseks saadi küll riigilt 433 000 eurot, kuid koondada, põhiliselt kohvikurahvast, on ikka tarvis.

Üldiselt tehakse näitusi igat senti lugedes, iga sammu kaaludes ja nii saadakse hakkama üpris suurel pinnal kümme korda väiksemate summadega. Ometi tean oma kogemusest, et rahulolu pakub ka 10 000 eest meisterdatu. Sadade tuhandete eest tehakse mujal vaid tohutult eksklusiivseid asju mitme aasta eelarve ja sponsorite abil. Nõnda koondatakse Eestisse ikka midagi röögatut, näiteks Michel Sittowi rariteetsed ning hiigelsummadele kindlustatud meistriteosed.

Võrdluseks: praegu võib pakkuda oma ideid arhitektide liidu aastanäitusele, mille eelarve võib ulatuda koos kataloogiga 30 000 euroni, hiljuti tegi Kurgja talumuuseum imeilusasti korda terve sauna ja sai hakkama abiprogrammide toel 61 000 euroga.

Otse loomulikult on muuseumid koroonakriisi ja eriti imelike eriolukorrameetmete tõttu hullus seisus. Piletitulu on praegugi väga kehv, mitme aasta töö läks kinniste uste tõttu vett vedama, paljud üritused, näiteks koolilastele mõeldud tuurid, kontserdid, töötoad, tuli maha kriipsutada ning selgeid sõnumeid pole meile antud sügisekski. Fondihoidjad pole nii lahedad tegelased kui Tallinki ässad, keda riik ja linn rahaliselt paitavad. Tuhkatriinudena tehakse kõik töö ära ja ikka ei olda nendega rahul. Nimelt on juba ammu paljud muuseumid surutud tavaliste äridena toimima pidavateks sihtasutusteks, mis tähendab, et nende omatulu peab olema võimas. Ometi on muuseum ka mäluasutus, meie kultuuri hoidja ja rahvavalgustuslik tutvustaja – ilma pateetikata põhiseaduse vaimu kaitsja.

Eesti Rahva Muuseumis, meremuuseumis, ajaloomuuseumis, aga miks mitte ka Palamusel on võrreldes paljude väikesemate veljedega loodud suurepärased tingimused ürituste korraldamiseks (jällegi tänu meile ja teistele Euroopa maksumaksjatele). Seda hoogsalt tehaksegi. Rahalises plaanis on arukas näiteks Hurda saalis Tupperware’i tooteid turustada või Suure Tõllu stiilis ohvitseride messis õhtust süüa, kuid kultuurilembesemast vaatepunktist tahaksin, et meie panust kasutataks siiski „sihtotstarbeliselt“ ja moraalsemal viisil.

Ei ole normaalne, kui ERMi tugeva pressingu tõttu võib praegu juhtuda nii, et veelgi rohkem vahendeid suunatakse niigi väga heade tingimustega majja. Ka teised väärivad oma vajaliku töö väärtustamist ja investeeringuid. Ei saa pahaks panna, et eksmuuseumi­juhi Tõnis Lukase nõutamisel on sügisel tuleva ralli (ja sellega koos ka teise laine?) üks pesapuu rahvusmuuseum. Küll aga teeb ettevaatlikuks mõtteviis, et ERM peab saama jätkata täieliku laristamisega. Kes vähegi näitustel käib, saab aru, et sealsed väljapanekud on Harju keskmised: natuke uurimuslikkust, paljus odavalt oma kogudele tuginemist ja eelkõige kujunduslikku priiskamist. Praegu ootan, et direktor panustaks rohkem sisusse. Kui ise ei oska, siis küsigu kodust järele.

Me ei tohi lubada, et kultuuri­ministeerium alluks väljapressimisele ja koondaks finantsid ühte kohta. Meil on üle Eesti väga palju vajalikke tegijaid, kes on piirkondade ja ka nähtuste, persoonide mõtestajad rohkemgi veel kui uhkete eelarvetega Koljatid. Maainimese kaduvat elustiili valgustavad täna juba kurioossena tunduvad tared vabaõhumuuseumeis, laste täielikuks lemmikuks on Tartu mänguasjamuuseum, Evald Okase käelist virtuoossust avab tema majamuuseum. Väga põnevaid väljapanekuid tehakse galeriides ning ajuti ka õues, näiteks soomusrongile hüpates või rahvalikult poodi kolides.

Me ei vaja muuseumeisse mitte kulda-karda, vaid loovat nutikust, näoga publiku poole olemist. Lipu­kirjaks olgu ikka tuumakus, mitte mastaap.