Sel reedel Sirbis sildadest, interdistsiplinaarsusest, sarnasusest ja erinevusest.

RAIMO JÕERAND: Eesti filmi tüvi

Sõna „tekst” all peetakse sageli silmas ainult kirjandusteksti, ehkki semiootiliselt on tegu igasuguse märkide kogumiga, mis edastab mingit sõnumit. Selles mõttes on kogu kultuur tekst, nagu on seda ka iga film või filmide kogum.

PEETER EERIK OTS: Kultuurikatel olgu tervik

Telliskivi selts on septembri lõpus esitanud Tallinna linnaplaneerimise ametile Kultuurikatla, linnahalli ja mere vahelise ala detailplaneeringu kohta oma seisukoha, kus rõhutatakse, et selts ei pea õigeks mahuka ärihoone kavandamist Kultuurikatla aia krundile, maa-alust parklat sellel krundil ega krundi müüki. Maa-ala toimib praegu avaliku ruumina väga hästi, seda on mõistlik paindlikult edasi arendada, märgib selts.

Eesti kultuuri süvamehhanismid

Arutlevad Kalevi Kull, Kristin Kuutma, Mihhail Lotman, Rein Raud, Marek Tamm, Peeter Torop ja Tõnu Viik.

KARLO FUNK: Autorifilmi (k)ohvrid

Määramatus Pärnade ja Toomiku uutes filmides.

Septembrist senini on kinodes linastunud kolm eesti mängufilmi: „Ma ei tule tagasi” (rež Ilmar Raag), „Maastik mitme kuuga” (Jaan Toomik) ja „Kirsitubakas” (Andres ja Katrin Maimik). Filmimise ajastamise tõttu juhtub enamasti nii, et värsked esilinastused koonduvad sügisesse. Eesti film on pimeduse meedium. Kohalikud filmid kaovad ekraanilt tavaliselt märtsi lõpuks, kui maa on pooltahkest olekust välja tulnud ja õhtune valgusevöönd ulatub järjest hilisematesse tundidesse. Filmid jõuavad uuesti kinno septembris, pimeduse ja niiskuse taastulekuga. Kui lähtuda kinolevist, filmi traditsioonilisest vaatamiskogemusest, siis on eesti film justkui pimedusekuulutaja.

EMIL URBEL: Maatriks – lõppes kohtumaja arhitektuurivõistlus.

Kui võistlusel leidub töö, mille žürii tunnistab üksmeelselt esikoha vääriliseks, siis võib lugeda asja kordaläinuks. Nii seekord läks. Arhitektuurivõistluse korraldamine iseenesest ei ole kindel garantii ja ka mitte ainuke võimalus kvaliteetse arhitektuuri sünniks. Saab ka teisiti.

ANDRES KUUSK, TUUL SEPP: Võidu- ja kaotusejadad

Evolutsioonilised ja statistilised põhjused

1992. aasta detsembris sisenes kreeka mängur Archie Karas Las Vegase Binioni kasiinosse, taskus 50 dollarit. Järgnes uskumatuim võiduseeria hasartmängude ajaloos (tuntud kui „The Run”), mis kestis üle kahe aasta, ja kui see viimaks lõppes, oli Karas teeninud üle 40 miljoni dollari.

Karase võiduseeria on selline, millele võrdväärset hasartmängude ajalugu ei tunne. Muudes valdkondades, näiteks spordis, on võidu- ja kaotusejadade esinemine üldteada.

VERONIKA VALK: Keevterase ohud ehk kuhu kadus Kultuurikatla estakaad

„Kultuurikatla estakaadi puhul ei ole tegemist mõne kuulsa „kadumistrikiga”, kus kultuurimälestis haihtub ja olukord lõpeb kriminaalasjaga,” ütleb Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist Artur Ümar. Põhjusi oleks halva aimduseks tema sõnul ju mitmeid – näiteks kadus 90ndatel BLRT territooriumilt endise Vene Balti Laevaremonditehase hiigelsuur slipp ja Noblessneri sadamast ehitismälestisena kaitstavad ellingud. „Toona kadus ajaloolistest tööstuspiirkondades palju algset sisseseadet, seda seaduslike ja ebaseaduslike rüüsteretkede tagajärjel.”

ARVUSTAMISEL

Woody Alleni „Maagia kuuvalgel” ja Maimiku „Kirsitubakas”

„Toretsev barokk” Mustpeades

Heino Kiige ja Teet Kallase mälestused

Performance „Uus inimene” Kumu suures saalis Raul Meele näitusel

Mängufilm „Sils Maria pilved”

Näitus „Halli laeva oodates” Y-galeriis

Tiia Külvi näitus „Väikesed ja suured reisid” rahvusraamatukogus

Kaur Riismaa „Teekond päeva lõppu”

Lauri Pilter „Vilekoor ja teisi jutte”

Tallinna Linnateatri „Hiirtest ja inimestest”

Rakvere teatri „Viimase öö õigus”