DANIEL VAARIKU essee „Eesti ja tema pehme võim”
Philippe Rammette’il on installatsioon tühja postamendiga, mille peale üritab ronida väike pronksist tüdruk. Laps on suutnud vasaku jala üle postamendi ääre vedada, käed otsivad kramplikult järgmist tugipunkti, ta võib kergesti libiseda ning kukkuda kõrgelt servalt alla. See skulptuur kujutab Indiat. Indiat tõusmas maailmaareenile, kuid vajumas vastassuunas, tagasi vaesusesse ja vägivalda, mis on tihti suunatud just naiste vastu.
Monument võib olla habras ja habras võib olla võimas. Habras nagu tuhandevatine elektripirn prožektoris, nagu lill pronkssõduri jalamil, nagu „Alinale”, nagu Lisbeth Salander, nagu
jumalaema Maria.

EVI ARUJÄRV: Riik meis enestes
Seoses Sirbi palvega panna kirja mõni mõte Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul meenus mulle üks juhtum. Mõni aasta tagasi oli mul au siseneda tollase kultuuriministri kabinetti, et teiste muusikaasutuste juhtide ja ministeeriumi ametnike ringis tutvustada Eesti Muusika Infokeskuse tööd. Ühelt poolt meeldiv kutse, minu poolt valmisolek asjalikuks tööjutuks. Tutvustasin end. „Tunnen, tunnen – sõimate kogu aeg Sirbis Eesti riiki,ˮ oli ministri vastus. Kuigi olen ka ise üsna krõbeda huumorimeelega inimene, jäin ometi tummaks

KALEV KUKK:  Veel kord ühest vaatest Eesti eduloole
Bohle ja Greskovits tahavad näidata Baltimaade ideoloogilist äpardumist ning Visegrádi riikide ja Sloveenia tee õigsust ja viljakust.

ERIK TERK: Edust ja ebaedust kirjus maailmas
Ideoloogiline propaganda á la „Mina olen kõige parem ratsanik Liivimaal (loe: kogu Kesk-ja Ida-Euroopas)” võib majanduse mõistmist ainult kahjustada. 
Majanduse, ühiskonna või poliitika diskussioone jälgides jääb vahel mulje, et osalejad on võtnud liiga tõsiselt omaaegse bestsellerikirjutaja Thomas Friedmani  efektitsevat väidet, et maailm on lame.

ART LEETE: Eesti teaduse koondumine ja hõrenemine
Ausalt öeldes on mul praeguse teaduse rahastamise süsteemi funktsioneerimise kohta raske midagi kompetentset öelda. Seda väga lihtsalt põhjusel: nimelt ei saa ma kinnitada, et saaksin sellest päriselt aru. Seega ei jää mul üle muud kui püüda tõlgendada soovitusi ja vihjeid, mis on paaril viimasel aastal ajuti olnud teaduse rahastamist puudutava info liikumise peamistes kanalites. Olles selle toiduahela üks alumine lüli püüan siiski anda oma parima ning pakkuda välja ka mõne õpetusiva. Kes teab, ehk pöördub kõik veel paremuse poole, olgu siis kas või tasapisi.

Arvustamisel
Jaan Paruski näitus „Alguses oli Sõna”
„Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931”
„MustonenFest”
„Gesualdo vari” Tõnu Kaljuste dirigeerimisel
Ari Folmani „Kongress”