Kas kurttumm Lobanov teadis seda laulu? Tema tööd on täis vintpüsse. Ja mil määral oli ta haaratud oma piiratud psüühiliste võimaluste juures kaasa nõukogude inimest kujundanud audiovisuaalsesse voolu? Et paremini mõista tema visuaalseid kujundeid, tuleb tunda allikaid, millele Lobanov pääses ligi, kui oli ligi pool sajandit väikeses provintsi vaimuhaiglas. Pealtnägijate sõnul hakkas ta joonistama tolle aja propagandistlike plakatite tagaküljele. Plakatite fragmente on tema töödes kerge ära tunda, seda nii sisu kui ka kaastekstide süntaksi põhjal. Lobanovi töödele iseloomulikul süntaksil võib aga olla ka täiesti teine päritolu.
Nagu teada, olid ta kognitiivsed võimed piiratud ja ta ei suutnud omandada kurtide viipekeelt. Kuid mingid oskused tal siiski olid. Ta kaotas kõnevõime alles kuueaastasena. Nii et kujundliku mõtlemise alus oli tal välja kujunenud. Ta opereerib oma teostes kujundite ja mõistetega, ilma et arvestaks keele grammatilise struktuuriga. See on lähedane sõjaliste ja tehniliste instruktsioonide keele spetsiifikale. Teine küsimus on, kuidas sattusid need tekstid jumalast maha jäetud Vene kolka vaimuhaiglasse. Nõukogude Liidus oli aga kõik võimalik. Jäljendamise kaks tähtsat allikat Lobanovi jaoks olid aga kindlasti postmargid ja nn demblifotod. Need ei olnud ainult jäljendamisobjektid, vaid kõige sügavamate unistuste realiseerimise instrumendid. Postmark oli ideoloogilise propaganda tähtis allikas, omamoodi miniatuurne plakat: tihtipeale oli seal küllalt pikk tekst ning nende väljapaistvate inimeste kujutis, kelle järgi pidid joonduma kõik Nõukogude kodanikud. Avastatud ande tõttu, tõsi küll, alles keskeas, oli vist Lobanovi enesehinnang kõrge. Seetõttu oli loomulik, et ta pani oma portree enda tehtud markidele.
Demblifoto oli tollal üks populaarseim visuaalne žanr elanike hulgas, kes olid hiljuti kolinud maalt linna. Võimalus lasta ennast pildistada ja panna oma portree vinjettraamistusse, millel oli tekst „Viimne leht ja viimsed read, nõnda mind ka meeles pea” (Жду ответа, как соловей лета”), oli staatuse märk. Ega siis Lobanov asjata ei läinud esimesel võimalusel piltniku juurde. Ta laskis ennast mitmeid ja mitmeid kordi pildistada enda valmistatud viljettraamis. Tõenäoliselt sai Lobanov kasutada haigla raamatukogu. Raamatuid ta ilmselt ei lugenud, kuid vaatas ajakirjades fotosid ja reprosid. Lobanovi kunsti tulihingeline tutvustaja ja üks Tallinna näituse kuraatoreid Dominique de Miscault on teinud kindlaks, et Lobanovi üks töö on tšehhi ajakirjas ilmunud foto koopia. Mul pole kahtlust, et mõningate Lobanovi tööde eeskujuks olid ajakirja Hiina 1960ndate ja 70ndate aastakäikude fotod.
Mida Lobanov mõtles ja kuidas ta suhtus ellu, pole meile teada, kuid oletan, et nii ongi meile parem, sest selle järgi, kuidas lõppes professor Preobraženski katse Bulgakovi jutustuses „Koera süda”, võib olla kindel, et kõik läks nii nagu vaja. Peni Šariku muundamine revolutsiooniliseks komandöriks Šarikoviks ei olnud asjatu. Sealhulgas ka kunsti vabaduse mõttes.
