Öeldes, et 666 on “hoopis armastuse, mitte hävituse sümbol” ning, et “algsemas” tähenduses esindab ta ιερός γάμος’t, püha abielu, jätab Krull mõned olulised selgitused lisamata, mis on nii ajaloolise kui piibli sisust tuleneva mõistmise koha pealt üliolulised.
Pole päris õige läheneda Johannese ilmutusele, vaatlemata sellega haakuvaid mõtteid muudest Uue Testamendi raamatutest. Seejuures on üks olulisemaid Pauluse teine tessalooniklastele saadetud kiri, eriti aga selles esinev mõiste κατέχων: “Ja nüüd te teate, mis teda takistab, nii et ta saab ilmuda alles omal ajal. Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab ära kaduma see, kes teda seni takistab” (Te: 2:6,7). Takistaja, ärahoidja, näiteks saksa keelde vahel tõlgitud kui säilitaja, alalhoidja (der Aufhalter) on üks põnevamaid piibli mõisteid, mille abil Paulus on suutnud kokku võtta inimliku maailma ja aja kesksema nähtuse – hapruse, pideva noateral käimise. Võib omamoodi öelda, et tegu on inimliku elu kvalitatiivse kaheldavuse kvintessentsiga.
Katehon on nimelt see, kelle (või mille) kadumisel inimlikud tõkked ja mõõdukus kaovad… Enamasti tõmmatakse katehoni ja Kristuse vahele paralleel. Ometi ei maksa neid päriselt samastada, pigem tuleks katehonis näha inimese võimet elada õiglast ja tasakaalustatud elu (selliselt on tegu mõistega, mida kannatab kasutada ka väljaspool kristlust). Katehoni kadumist maailmast tuleb aga näha olukorrana, kus υβρις ehk ülbus saavutab ülemvõimu ja loob eeldused antikristuse tulekuks. Selline konstruktsioon on eelduseks ka 666 tasakaalustatumaks ning kontekstipõhisemaks vaatlemiseks.
Äsja kirjeldatud maailmavaate seisukohalt on aga ka tõepoolest võimalik näha 666 armastuse ja püha liidu sümbolina nagu Krull seda teeb. Inimlik olemine on aga nõrk ja vajab katehoni kaitset hübrise esilekerkimise eest, mistõttu võivad ka nii ülevad nähtused nagu armastus ja kahe inimese püha liit rüvetuda – mõelgem või pornograafia levikule, inimihu kaubastumisele ning inimese taandamisele vaid tema kehale, millele siis osavalt üha uusi vajadusi välja mõeldakse. Selliselt mõjub üllatavalt naiivselt Krulli sedastus: “Kuna aga seesama sümbol [666 – P. H.] tähistab ühtlasi seksi, saigi sellest kristlaste jaoks “patu märk”.”
Kristlus on seksis ikkagi näinud mitte halba iseeneses, vaid inimese sellist aspekti, milles ühinevad nii püha kui rüve ning mille kaudu inimese terviklikkus on enim haavatav ja vajab seetõttu ka erilist kaitset. Katehoni kadumisel kaob senine ülevus — olgu selle näiteks või sõna “püha” sisuliselt tähendusetuks muutumine moodsas mõttevahetuses…
Niisiis võis 666 sümboliseerida küll armastust ja püha liitu, samuti olla ka omamoodi jumalik arv, kuid hübrisest nõiutud inimese jaoks need mõisted enam sellisena ei kehti. Nii nagu on kristliku missa vastandina loodud must missa, piibli vastandina must piibel või nagu mitmed satanistlikud rühmitused kasutavad enda meelest Kristuse risti vastandina tagurpidi pööratud ehk Peetruse risti, nii on võimalik äraspidiseks pöörata absoluutselt kõiki inimlikke sümboleid, riitusi ja iseloomuomadusi. 666 tähendustest rääkides tulekski just sellest lähtuda, sest käsitlus maailma antikristuse (kelles ei maksa näha mitte ühte isikut, vaid teatud vaimulaadi ja sellest tulenevate käitumismudelite võitu) eest hoidvast katehonist ning antikristuse tulekut kiirendavast hübrisest ongi ajalooline taust, mida tuleks kaine analüütilise pilguga, samuti piiblit kui tervikteost silmas pidades vaadelda.