Temufi „Maakas“, autor Wimberg, lavastaja ja dramatiseerija Peep Maasik, kunstnik Reet Aus, helilooja Martin Aulis. Mängivad Silver Kaljula, Jaan Rekkor, Lauri Kink, Klaudia Tiitsmaa jt. Esietendus 5. VIII Olustvere mõisatalli hoovis.
Maakoht, kõik on vanad,
noored on ära linna läinud, uudised on ju teil seal linnas.
Vaat see proua Roskvist on surnud,
siis konjakitaat on surnud,
veltveebel on surnud ka.
… aina surevad üksteise võidu.
Tõnu Tepandi „Kiri kodukandist“
Wimbergi debüütromaan „Lipamäe“ (alapealkirjaga „Kaaruka küla“, 2002) ei ole teatri tarvis kergete killast. Seal segunevad realistlikud ja mõttekujutuslikud arenguliinid: kord tuletab see meelde Kiviräha „Rehepappi“, siis jälle Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“. Silmadetagune maailm; kirikuõpetaja, Kaaruka küla inimesi hirmuvalitsuse all hoidev ja maaelu hävitav deemon; kurat, kes kutsub rahvast kirikuõpetajaga võitlema, ja veel teisedki fantastilised olendid loovad romaanis poeetilise tausta poisipõlvest kuni tänapäevani tegutsevale peategelasele.
Selle kõik teeb eriliselt köitvaks Roosna-Alliku ümbruse külade ja talude nimetamine, kusjuures (nii saan mina aru) vaid Lipamäe on väljamõeldud. Kõik need Esnad ja Kaarukad, nagu ka Ämbra kirik (praegu, tõsi küll, kannab see Järva-Peetri kiriku nime) on olemas, kuid kas just külaelu ja inimesi hävitava õpetajaga, on omaette küsimus. Tõsiasi on siiski see, et viimaste aastakümnete jooksul on elu ja inimesed sealt kandist tõepoolest kadunud.
Kuidas seda „Lipamäe“ keerulise struktuuriga romaani köitvalt ja teatraalselt lavale tuua, teab vaid vanajumal ise. Temufi, 2017. aastal tegevust alustanud sõpruskond, on spetsialiseerunud suvelavastustele, ent pakub ka mitut sorti videoteenuseid. Kuna nende teenuseid on ostnud presidendi kantseleigi, võib seda ilmselt võtta kui kvaliteedimärki.
Temufi neljast varasemast lavastustest olen näinud kahte. Dramatiseerinud on need kogenud autorid Urmas Lennuk ja Ott Kilusk. Esimene, 2017. aasta „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“ Lõhavere linnamäel, pean tunnistama, valmistas pettumuse, jättis kunstiliselt kahvatu mulje. Võib-olla oli selles oma osa ka kõrgele kruvitud ootustel, sest ettevõtmine torkas silma mastaapsusega: hiilgavalt turundatud ja suurejooneliselt ette valmistatud suvelavastus oli kohale meelitanud suure hulga vaatajaid (igal etendusel tuhatkond – ja seda kõrvalises maakohas), võimsad massistseenid ja suur hulk teistest teatritest kutsutud näitlejaid. Ja selle kõik oli korraldanud peaaegu tundmatu kolme-nelja liikmega näiteseltskond, kes polnud Viljandi kultuuriakadeemiat veel lõpetadagi jõudnud. Kui pidada tulemuseks vaatajate arvu ja pompoossust, siis oligi see suurepärane, ent sellest ma siin ei räägi.
See-eest oli nende teine suvelavastus, 2018. aasta „Toomas Nipernaadi“ Tori lähedal Linnamehe puhkekeskuses, hoopis teine tubakas. See polnud küll nii mastaapne, kuid see-eest kompaktne ja terviklik, kunstiliselt värske ja kaasahaarav, kindlasti õnnestunud kohavaliku, oskusliku dramatiseeringu ja lavastuse, ent eeskätt oivaliste näitlejatööde, Pääru Oja ja Ursula Ratasepa panuse tõttu.
Mida oodata „Lipamäe“ dramatiseeringult, mis on saanud pealkirjaks „Maakas“? Vihjab justkui tänapäevale ja eriti just pandeemiatingimustes linnainimeste seas populaarseks saanud maalekolimise teemale. Sellele vihjab ka lavastuse Raivo Trassi häälega sissemängitud treiler.
Olgu ära öeldud, et dramatiseering, mille on seekord teinud Temufi juht ja „Maaka“ lavastaja Peep Maasik, on igati professionaalne ja annab võimaluse just teatraalsete vahenditega teha vabaõhulaval seda, mis kirjanduses on ilmvõimatu. Muidugi, sellist leksikat ja ortograafiat, nagu seda näeb Wimbergi romaanis, näitlejate kõnes edasi juba ei anna, kuigi kohati on selle mõju tunda.
Meie silme all võimendavad näitlejate mäng ja ka muud teatraalsed vahendid (nii muusika kui ka lavakujundus on lavalise terviku teenistuses) väärtusi, mida romaani lugeja võib vaid oma kujutlustes aimata, olenevalt muidugi lugejast. Näib, et Peep Maasik on seda lugenud hoopis teiste silmade ja rõhuasetustega kui romaani autor. Jah, muidugi, on ju ka siin linnainimese maalekolimise teema. Kuid on see siis peamine?
Mulle näib, et vähemalt teises vaatuses saab ülekaalu hoopiski huvitavam ja üldistusjõulisem teema, mis on seotud noore kangelase elus hakkamasaamisega, võitlusega minnalaskmise vastu, eneseteostuse ja –ületusega, mis sunnib vastu hakkama maad laastavale kirikuõpetajale. Siin on (romaani) kuradike peidus peategelase enda hinges, võrreldes romaaniga on kirikuõpetaja religioossus siin tagaplaanil. Lauri Kingu libekeelne ja kokutav kirikuõpetaja tõuseb justkui üldise entroopia tasemele, sümboliseerides igasugust kaost ja minnalaskmist. Ta on tõeliselt deemonlik kuju, kes lõhub ja hävitab elu maal.
Lavastuse sissejuhatus osutab maa- ja linnaelu vastandusele, täpsemalt elu põletavatele noortele, keda iseloomustab romaanist pärit lause „Andke meile raha, sest me ei viitsi tööd teha“. Valju muusika saatel sõidab publiku ette päevinäinud BMW laamendava noorteseltskonnaga, kus Lauri Kink ja Klaudia Tiitsmaa mängivad mahlaselt praegusi „hukkaläinud“ noori, ropu suuvärgiga labaseid töllmokki. Teatud määral eristub neist sama autoga kohale sõitnud peategelane Jaak (Silver Kaljula), kuid on siiski igas mõttes linnapoiss. Enam-vähem seesugune on sissejuhatus ka romaanis, kuni Jaagu vanaisa juurde jõudmiseni.
Romaaniga võrreldes on lavastuses ülekaalus realistlikud stseenid, mis on ka loomulik, sest teatris peabki kõik juhtuma vaataja silme all. Valdavalt asendab siin poeetilisi fantaasiaid poisi ja tüdruku omavahelise suhte lüürika, ja õige see ongi, sest vaataja silme all omandavad ilmed ja suhted suurema kaalu kui fantaasia. Hüpped ühest ajaperioodist teise toimuvad justkui märkamatult, neid reedavad vaid üksikud detailid. Romaanis olulisest silmadetagusest maailmast on lavastusse alles jäänud vaid lühike katkend Jaagu monoloogiga, mis jääb vaatajale ilmselt veidi arusaamatuks, kui ta pole romaani lugenud.
Toeka maamehe, vanaisa (Jaan Rekkor) juures pööratakse loole uus lehekülg. Siin annab vanaisa Jaagule teada, et täna öösel ta sureb, sest kirikuõpetaja tuleb talle kui viimasele Kaarukale jäänud inimesele järele ning kogu talu ja vastutus jääb Jaagule. Romaaniga võrreldes mängib Rekkor nii hoiakute kui ka suhtumistega siin vanaisa maa ja elu jäävväärtuste kandjaks.
Humanitaarsete huvidega, seni kerglasele linnapoisile ei saa alul selline perspektiiv kuidagi meeldida, kuid taganeda pole kusagile. Keegi peab ju kaost külvavale kirikuõpetajale vastu hakkama. Ja just nüüd tulevadki Jaagu mälestustes elavalt esile kõik need inimlikud ja elule mõtte andvad väärtused, millega ta maal vanaisa juures suvitades oli juba kokku puutunud.
Hästi mängitakse välja poisipõlve mängud, poiste ja tüdrukute omavaheline võistlus-võitlus, kus linnapoiss Jaak peab alla vanduma maatüdruku (Klaudia Tiitsmaa) südikusele. Poeetiline hingelaad väljendub siin mitmeti, kõige ilmekamalt ehk Jaagu kombainivaimustuses ning noorpõlves veel teadvustamata loodusläheduses ja inimsuhete siiruses. Ent vanemaks saades jõuab Jaagu teadvusse tasapisi ka see maad valitsev minnalaskmise jõud, mille kohalikuks kehastajaks on kirikuõpetaja. Maale jäädes tuleb Jaagul hakata sellega iga päev rinda pistma.
Kui romaanis kõlavad mitmeski detailis nostalgilised noodid, siis lavastuses on need kujundlikult märksa rikkamad. Romaanis äratavad kombainid, nende hääled ja sellega kaasnevad lõhnad nostalgia. Jah, ka lavastuses poetab peategelane kombainide puhul nostalgilise pisara, ent siin omandab see kujund märksa mitmetähenduslikuma varjundi. Siin on kombain (tegemist on 1990. aastate alguse humanitaarabina põldudele jõudnud ja veidi rooste läinud põllulaevaga, mis sõidab publiku ahhetamise saatel vaatajate ette) omaette sotsiaalses rollis, muutudes hirmutavaks ja ähvardavaks jõuks, mis Jaagu nostalgilised unistused maha surub.
Vaadakem kas või kombaineri (Peep Maasik) tõetruud olekut: väljaveninud ja määrdunud maikaga, suitsupläru suunurgas, teeb ta oma tööd hooletu ükskõiksusega ning saab töö eest ka väärilise tasu viinapudeli kujul, mis kohe põue peitu kaob. Jah, see kolisev ja logisev kombain-põllulaev on kui nostalgiline minevikumeenutus, kuid (NB!) seesama kombain muutub järgmises stseenis kirikukantsliks, kust õpetaja noortele kogeldes mürgiseid sõnu lausub.
Mitmetähenduslikke kujundeid on lavastuses rohkemgi. Võtkem või Jaagu suhtumine vanaisa tooli, millelt vanaisa ta kõigepealt minema kihutab, kuid millel, pärast vanaisa surma, keelab Jaak kirikuõpetajal istuda, siludes hellalt toolile asetatud vaipa.