Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik
See loosung võttis 1950. aastatel absurdi mõõtmed. Kuznetsovi portselanitehases 1920. aastatel toodetud vene konstruktivistide-kubistide revolutsioonisümboolikaga taldrikud kuuluvad maailmaklassikasse. Põhja-Eesti lillkirjaga põimitud viisnurgad lavaeesriide bordüüril on ainult ajastudokumendid muuseumiriiulil.
Seinavaibad ?Muhu? ja ?Rahvuslikel motiividel? (1958) on armsad lillkirjalised vaibad, kuid sama hästi võiksid need olla mõne tundmatu külameistri tehtud. Kunstnike joonistatud mustrilehed naistelehtede käsitööküljel näitasid küll suunda ja nende järgi tehtud tekstiilid leidsid kodukujunduses laialdaselt kasutamist, kuid piir kunstniku ja külameistri vahel oli väga õbluke. ?Laastukiri?, ?Tähekiri?, ?Sõbakiri? on näited 1950. aastate vaiba- ja kanganimedest.
Kunstniku tütar Tiia Arro meenutas, et vaipadele pealkirjade mõtlemine oli tähenduslik protsess. Vaiba pealkiri on nagu üherealine luuletus; kogumina peegeldavad need oma ajastut.
Eelnenud aastakümne isikukultuslik piirang põhjustas Hruðtðovi sula ajel uue kujundikeele ja temaatika intensiivse otsingu. Rahvakunsti käsitlus etteantud ja tsenseeritud ?vormilt rahvuslikus? piiris tekitas ilmselt kogu 1950. aastatel tegutsenud kunstnike põlvkonnas tülgastuse vöökirjade, seelikutriipude ja muu rahvakunstiga seonduva vastu. Kitsalt rahvuslikelt radadelt suunduti globaalsele tasandile. Briis osutus illusoorseks, seda tajuti, raudne eesriie on näha vaibal ?Dekoratiiv? (1963), kus kahte poolkera eraldab tugev joon. Sulast hoolimata oli maakera jaotatud kaheks. Maakera ja kosmose motiiv oli ka dekoratiivkangastel ?Meridiaanid, paralleelid? (1963), ?Orbiidid? (1963). Arusaamine, et ?maakera on lapik ning keraks ei saagi?, on kujutatud täiesti apoliitilisena mõjuval siidiribadest gobeläänil ?Juubeliball?, mille valmimisaasta 1967, osutab reetlikult, et väga pidulik ja intiimsustki õhkav vaip on tehtud näitusele ?50 aastat SSORi?. Daamidel on seljas 1960. aastate geomeetrilised moekangast kleidid, mis loovad kubistlikke kombinatsioone. Pidu toimub särava päikese all. Sel ajal naasis asumiselt koju ka kunstniku õde. Eestis kooliõpetajana töötanud naine oli asumisel Omski ülikooli professori peres teenija. Professoriproua oli armastanud ikka kapiukse lahti lüüa ja näidata, palju tal siidkleite on. Suur tähtpäev tähendas paljudele vanglamälestusi ja pidu katku ajal. Leesi Ermi vaipadel on varjatud tähendus, mida näitusekülastaja ei saagi aduda. Kui näiteks mõnest vanast ülesharutatud õlisest töökampsunist kootud vaip riikliku kingitusena mõnele punategelasele üle anti, pidas kunstnik peenikest naeru.
Maailmaruumi kõrval valmis rüiu ?Mateeria? (1962) ja klassikunäitusel esindatud käsimaalis kangas ?Aatomid? (1966). Need on dekoratiivsed tekstiilid, mis siiski väljendavad soovi tungida asjade olemusse, mikrotasandile.
Kunstniku tööd ongi tema manifest
1991. aasta 16. novembril hoidis kogu Eesti hinge kinni: kas ENSV Ülemnõukogul on julgust otsustada Eesti taasiseseisvus? Samal päeval avasid Leesi Erm, Helle Gans, Signe Kivi ja Milvi Thalheim tarbekunstimuuseumis näituse. Sini-must-valgest tiines õhus hõljusid küsimused, kuidas reageerida, kui otsus tuleb vabaduskiiri kinnimätsiv. Kas riputada üles mustad plagud? Nelik otsustas, et nemad on kunstnikud ja esinevad oma töödega. Kujundikeel näitab, et Eesti saatus on neile tähtis ning nad julgustavad oma kaasmaalasigi nii mõtlema.
Eesti lipu 120 aastapäeval võinuks mõtiskleda rüiu ?Kolhoosimotiiv? (1961) juures. Sellel vaibal pole ei viisnurki ega sirpe-vasaraid, vaid musta-valgekirju eesti tõuveisekari täidab vaiba pinna servast servani. Kohati on rohi roheline, kohati on rohi sinine. Rüiutehnika ei võimalda luua selgepiirilisi kontuure. Virvenduses tekivad sini-must-valged laigud. Vaiba faktuur on eriline, see narmasvaip on kootud siidist.
Leesi Ermi manifest teha rahvuslikku kunsti pole raiutud raamatusse, kuid 1980. aastate ägedates diskussioonides, mis jäid tekstiilikunstnike liidu seinte vahele, võttis ta sõna vaba kunsti kaitseks. Olla eestlane ja olla kunstnik tähendabki teha rahvuslikku kunsti! Rahvusliku mõiste peab olema avaram kui pelk etnograafia töötlemine ja kopeerimine. Olles sünnilt maaeestlane ja vallates hästi traditsioonilisi käsitöövõtteid ning motiive, otsis kunstnik filosoofilist lähenemisnurka. Kunst pidi olema üldistav, monumentaalne, arhetüüpide tasandile välja ujuv.
Peaaegu kolm aastakümmet läks kunstnikul selle otsinguks. Kui avati Matsalu looduskaitseala, tõttas ta sinna linde vaatlema, Tõravere observatooriumisse viis teda soov näha helkivaid ööpilvi. Kui raadios teatati meeletutest purikatest Rannamõisa pangal, sõitis ta neid imetlema.
Tegelikult jõudis ta oma loomingulise tee olemusliku tööni küllalt varakult. Sügavmusta taevast valge piimja galaktikaga kujutav gobelään ?Linnutee? valmis 1969. aastal. Linnutee tähekogum on augustikuises taevas nähtav ainult meie laiuskraadidel; ühteaegu üldine ja nii meile omane.
Eesti arhetüüpide otsimist tunnistavad gobeläänid ?Tuli? (1972), ?Purikad? (1973), ?Muld? (1979), maalitud kangad ?Pilved? (1974) ja ?Pilvitus? (1980). Eestlaste juurte tasandit puudutab ?Edasi? (1972), kus sisseaetud künnivaod annavad kaasa jõu, et tõusta õhku, lennata kaugele. Ilma kahtlusteta, hiiglaslikku õhupalli meenutav kera on kaetud linnusulgedega.
Talupoegliku mineviku ilmekaim teos sellel näitusel on vaip ?Koduseinad? (1980), mis vastupidiselt Juhan Liivi mustaks suitsunud laele on valkjas, luitunud laudise karva. Näitusel pole esitatud punastes hõõguvates toonides gobelääni ?Töö?, pühendust külasepast isale. Kangasse olid kootud talu- ja sepatööriistad, panustena oli lisatud etnograafilisi sepiseid.
Ikka veel 1950. aastate värvikultuuri mõju all elavates eesti inimestes tekitavad kõhedust sinkjas lilla ja muhuroosa kõrvu lehetäirohelisega vaipadel ?Rohelus I ? III? (1975). Kunstikriitikudki hindavad seda kui eksperimenti, mis kompab pruuni ja rohelist austava kodaniku taluvuse piiri. Eesti loodus ei korralda eksperimente. Lillatipulised maarja-magdaleenad, kunstniku ema lemmiklilled, alustavad kohe-kohe õitsemist. Nad õitsevad suurel väljal ja see väli on siis lilla, tugev ja jõuline. Samasse tsüklisse kuuluvad veel loodusmotiivilised vaibad ?Talv? (1976) ja ?Sügiskollane? (1978). Kuigi detailirohked ja realistlikud, kaardistavad nad kodupaiga valgust. ?Ratasmäe? on märksõna, mis õdede kirjavahetuses ikka ja jälle kordus. See oli nende talu heinamaa, sellega olid seotud noorusmälestused ja muljed, eelkõige valgus, mis muutus koos ööpäeva ja aastaaegadega.
?Koduseinad? on abstraheeritud vormikõnega, seal pole äratuntavaid kujundeid, kuigi triibud loovad assotsiatsiooni laudseinaga. Sealtpeale muutub Leesi Ermi looming veelgi üldistatumaks. Põhjamaa arhetüüp taandub valgusele. Aastakümnetega luitunud vesihall laudsein on nagu peegel, mis on keskpäeval hõbehall, äikesega sinkjasmust, ehavalguses hõõguvpunane. Valgust kaardistavad 1980. aastate vaibad ?Must auk?, kus keskmes neelduv ja peegelduv valgus, ?Teine valgus?, ?Hõbevalge? ja kangad ?Tähetolm? , ?Virmalised I-II?.
See valgus kätkeb endas sügavat kohatunnetust, Eestile ainuomast. See valgus viis kunstniku Linnutee galaktikasse.