Mamet on väga viljakas autor, keda mängitakse kogu maailmas võrdlemisi palju. Ka Eesti teatrite repertuaariplaanis on tema nimi korduvalt esinenud, üle poole tosina tema näidendi on ka tõlgitud, kuid peale 1990ndail Eesti Draamateatris esietendunud ?Elu teatris? ja ?Oleanna? on ?Äri? alles kolmas, mis meil lavale jõuab. Miks oma jäid valikut tehes just selle näidendi juurde?
ELMO NÜGANEN: Üldse on harva nii, et lavastaja saab nimetada ühe ja ainsa põhjuse, miks ta mõne näidendi lavastada võtab. Alati peab arvestama sellega, mis teatris see välja tuleb, milliste näitlejatega jne. Mina tahtsin teha lavastust väikesekoosseisulise näitetrupiga ? pole juba ammu midagi niisugust teinud ? ja seejuures näitlejatega, kellega ma pole tükk aega töötanud. Arvan, et igale teatrijuhile on aeg-ajalt vajalik seda teha. ?Äris? moodustavad näitetrupi Andres Ots, Ago Roo ja noorematest Mart Toome.
Kas ?Äri? puhul ei teki paralleele sinu ühe varasema lavastusega ?T?ehhov ja show-business??
Mingil määral küll. Aga seal oli tegu ärimaailma pealetungiga kunstimaailmas: lausnõmeduseni minev ?õubisnis, mis mind samavõrra ärritab. ?Äris? jääb asi inimlikumale tasandile, ehkki ilma lollusteta ei saada siingi hakkama. Tegevus toimub USAs, aga me ei mängi ju ameeriklasi. ?Äris? (originaalis ?American Buffalo? /?Ameerika Piison? ? kujutis on kunagi käibel olnud ja nüüd vaid numismaatilise väärtusega mündilt) on juttu ärimaailmas kehtivatest reeglitest, mida elu pidevalt kõigile ülbelt peale sunnib, ka neile, kellele need ei sobi. Ja kui vanemad inimesed on sunnitud sellega kaasa minema, siis on see kurb ja naljakas.
Kui inimene valib äri tee vabatahtlikult, siis on see tema vabadus, mida peab austama, aga kui see käib ajupesuga ja vägisi, siis selline asi mind puudutab, otse välja öeldes lihtsalt ärritab. Ja neid inimesi, kes tunnevad end ärimaailmas nagu kala vees, on ilmselt märksa vähem kui neid teisi.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida ? iga päev toob neid juurde. Võtame või vastavatud Viru keskuse. Ma ei tea, mida ütlevad selle kohta arhitektid ja paljud tallinlased, aga ärimaailmas tiirlejatele see kindlasti meeldib. Minule kui tallinlasele ja Eesti Vabariigi kodanikule on vastuvõetamatu, et selle keskusega pandi igaveseks ajaks kinni kaunis vaade vanalinnale ja viidi inimesed maa alla, et avada veel üks suur kaubanduskeskus. Mina näen hoopis seda, et enamus käib suhteliselt hästi riides ja kodud on niigi üle kuhjatud kunagi kokku ostetud asjadega. Võib-olla olen ma ajast maha jäänud…
Ajutine saal on Linnateatris uus asi ja ?Äri? seal alles teine lavastus, sinule esimene. Kas see saal seab lavastajale ja näitlejaile ka mingid eritingimused?
Väiksuse tõttu nõuab ta oma mängumaneeri, publik on väga lähedal. Näitleja üldplaani on raske saavutada, ta on kogu aeg vaataja ees kas suures või keskmises plaanis. Ja suures plaanis on igasugune vale ja ebaorgaanika kohe näha. Samas on saali väiksus võimaldanud panna rõhku olustikule, olustiku mängimisele, lavakujunduse tegi teatri peakunstnik Iir Hermeliin.
Prooviperiood on sul suhteliselt pikk olnud?
Ei julgeks öelda, üsna tavaline… Aga siiski ? kaks ja pool kuud! Kuid uue mängulaadiga kohanemine on võtnud oma aja, nii et prooviperiood oleks võinud pikemgi olla.
Ajutine saal sai kasutusele võetud sellepärast, et Väike saal on olnud remondis algselt kavandatust kauem. Kas Ajutise saali lavastused on hiljem plaanis üle viia Väiksesse saali?
Jah, oleks meil Väike saal varem käes olnud, oleksid need lavastused seal sündinud. Lisaks tahame taastada ka osa Väikese saali varasemast repertuaarist (?Pianoola?, ?Tõestus?, ?Palju õnne argipäevaks!? jt.). Aga eks aeg näitab ? ei ole ju midagi kindlamat ja igavikulisemat kui asjad, mida me algul nimetame ajutiseks. Võib-olla mõni lavastus jääbki Ajutisse saali.
Mõne sõnaga vahest ka teatri tulevikuplaanidest?
Hetkel on proovisaalis ka inglase Nicholas Wrighti mitmeid auhindu pälvinud näitemäng maalikunstnikust van Goghist ?Noor Vincent?, mida lavastab Hobuveskis Ain Prosa. Seal teevad kaasa Alo Kõrve nimiosas, Epp Eespäev, Hele Kõre, Evelin Pang ja Andero Ermel. Esietendus on 27. mail. 2. juunist kuni jaanipäevani mängime lavaaugus ?Kaotajaid?, Köismäe tornis lavastust ?Et keegi mind valvaks?, Hobuveskis ?Noort Vincent?i? ning Ajutises saalis ?Äri? ? nii et juuni tuleb väga tihe. Juulis puhkame, ?Kaotajate? viimane etendus on 5. septembril.
Aga sügisel hakkab meil tööle korraga neli lavastajat: peale minu ja Jaanus Rohumaa äsja EMA kõrgema lavakunstikooli lõpetanud ning meie teatris oma esimese lavastuse juba teinud Eva Klemets ja Mart Koldits. Samalt Ingo Normeti kursuselt tuleb meie teatrisse ka kaks noort näitlejat Bert Raudsepp ja Indrek Ojari, kes leiavad rakendust juba mais. Minu jaoks on hetkel kõige tähtsam, et noori meie teatriga siduda, et nende pakutud materjalid avardaksid meie repertuaaripilti ja tooksid midagi uut. Praegu püüamegi kokku seada võimalikult huvitavat ja näitlejaile tööd pakkuvat repertuaari, milles oleks vaatajaile nii ootuspärast kui ka ootamatut.
