Kultuuriküsimused moodustavad kõigi mõõtmiste seas tühise osa. Vaid kaks lõiget 37st on osaliselt seotud kohaliku kultuurieluga: kokku on loetud vaba aja teenuseid pakkuvad asutused ning vaba aja kulud elaniku kohta. Nimetatud asutuste hulka kuuluvad muusika-, kunsti ja spordikoolid, raamatukogud, muuseumid ja noorsooasutused, mida hinnatakse seitsmepunktisel skaalal. Torkab silma, et asutuste  hulk ja kulu elaniku kohta ei ole sugugi selges korrelatsioonis. Linnade puhul on arusaadav, et kultuuriasutuste kasutuse intensiivsus on suur ning seega ka kulu elaniku kohta väiksem. Kuid maavaldades on nii ja naa. Ühe näitena paljudest võimalikest: Saaremaal saavad nii Kihelkonna kui ka Torgu vald kultuuriasutuste hulga osas väga viletsad punktid („alla kahe”), kulutamise osas kuulub Kihelkonna aga eesrindlaste hulka (üle 3000 krooni elaniku  kohta), Torgu on aga ka selles kategoorias pärapidajate seltskonnas (alla 1300 krooni elaniku kohta). Et kulud on volikogu otsustada, näitab see erinevus kohaliku võimu poliitilisi eelistusi rahajaotamisel. Kultuurikulud pole koondindeksis muidugi eriti suure kaaluga, kuid siiski võib midagi järeldada faktist, et Kihelkonna on koondindeksiga 51,1 pingereas 110. kohal, Torgu aga 27,6 punktiga 220. kohal ehk tagant seitsmes. Oleks see ainult nii lihtne, et tee aga  kultuurikulusid ja elu läheb ülesmäge ning omavalitsus õitseb!   

Paraku näitavad statistikaameti andmed, et viie aastaga ehk aastatel 2006–2010 on ka Kihelkonna valla rahvaarv vähenenud 853-lt 746 elanikuni (13%), õpilaste arv koolis kahanenud pooleni viie aasta tagusest (vastavalt 78 ja 42 õpilast) ning, mis kõige hullem, rahvastikus on vanuserühmad aastates 25–40 peaaegu  olematud. Erilist lootust valla tuleviku osas see just ei anna.   

Kuid niisuguste näitajatega ollakse siiski veel pingerea keskel. 100 punkti skaala keskmine on 50. See latikõrgus on jõukohane pisut enamale kui pool omavalitsustest (123/227). Ehkki võrdlus iga-aastast erutust põhjustavate üldhariduskoolide edetabeliga võib tunduda pisut meelevaldne, osutan, et riigieksamite koondtulemus oli üle 50 punkti 223-l koolil 241st. See tähendab, 50% sooritust ei andnud kohta keskmike hulgas, vaid pärapidajate seltskonnas,  kes peavad elama pidevas sulgemishirmus. Pole vist päris õigustamatu küsimus, miks talume ühel elualal rahakulutamist vaevu pooliku tulemuse saavutamiseks, kui me ühelgi muul alal nii kehvade tulemustega leppida ei taha. Mis teeb omavalitsuse nii eriliseks, et ta olemasolu ei tohi kahtluse alla seada ka siis, kui töö on selgelt ebakvaliteetne või lausa olematu? Ainsa käsitlusviisina kõlbab niisuguses olukorras tõdemine, et omavalitsus ongi üks  sotsiaalabi erivorm, mida riik harrastab regionaalpoliitika eufemismi kattevarjus. Kallis ja sihitu, sest vaba maa vabad elanikud otsustavad oma elupaiga üle ise. Kahe vabaduse aastakümne Eesti elanikkonna siserände suundumus on hästi teada ja ükski regionaalpoliitiline hoob pole suutnud trendi muuta. 

Teatavasti on iga edetabel tugev psühholoogiline  relv, mis toimib mõjutusvahendina ja stressi allikana. Ja absoluutskaalal saavutatud näitaja polegi nii oluline, inimesele on omane tunda end hästi või halvasti „suhteliselt”. Kui inimene elab 80ruutmeetrises korteris, mis on tema maja suurim ja kõigi naabrite korterid on tükk maad väiksemad, tunneb korteriomanik, et kuulub ülemkihti. Kui ta aga elab kaks korda suuremal pinnal eramajas, mis on luksusvillade asumi väikseim, tunneb ta end alaväärsena ja  halvasti, mis sest et ruumi on laialt käes. Igaüks, kes saab „alla keskmise” palka, tajub end ühiskonnas õiglaselt väärtustamatuna, kui tahes suur saadud summa ka reaalses rahas poleks. Ja nõnda on kõigi edetabelitega. Paigutus tabeli teises pooles tekitab kaotaja tunde. Aine avalik käsitlus ei aita enesetunde paranemisele kaasa, sest võib öelda, et „kõik Kambjast (50,9 punkti ja 114. koht) kehvemad on luuserid”.       

Probleemi polekski, kui keegi kutsutu ja  seatu annaks mingisugusegi tegevussuuna, kuidas tabelis oma suutlikkust või võimekust parandada. Muidugi, selleks, et mõni tabeli teise poole elanik saaks koha tabeli esimeses pooles, peab mõni praegune keskmisest tublim ju oma koha ära andma. Nagu sõjajärgne nõukogude eluasemepoliitika, mille järgi selleks, et keegi tuppa saaks, pidi kellegi tingimata õue tõstma (või Siberisse saatma). Vastutav minister suutis valguskiire asemel  ainsa kommentaarina pakkuda, et viletsamad vallad võiksid ühineda. See on eriti küüniline (kui mitte lihtsalt küündimatu), kui ometigi on teada, et mõne liitumist paluma tulnud vaese valla on jõukamad naabrid ukselt minema saatnud. Teiseks, eks seda vabatahtlikku liitumist küll raha eest, küll ilma on riigi valitsus propageerinud enam kui kümnendi. Samal viisil ehk reformierakondliku idee järgi jätkates on Eesti territooriumil mõistlik ja elujõuline haldusjaotus  kõige varem paarisaja aasta pärast. Ja kogu vahepealne aeg on avalikule võimule meeletult kulukas, sest raha kulub enamiku soovidele vastupidise poliitika finantseerimiseks.     

Propagandatoode pealkirjaga „Eestlased on maarahvas ja peavad elama maal aegade lõpuni” on moodsa Eesti suurim ja kalleim pettus. Isegi võimekuse edetabel ütleb lapsesuuna,  et kuningas on alasti. Rätsepmeister Kiisleri katse valdu uutesse regionaalpoliitilistesse rõivastesse riietada on kulukas kelmus. Linnastumist ei väära see niikuinii, aga igal juhul on ka raha kreeklastele annetamine mõistlikum kui selle kohalikku sohu uputamine.